Esimene kord

Kenal suvepäeval kolm ja pool aastat tagasi sai minu koolitee läbi. Minu vanemad tegid mulle ühe tagasihoidliku kingituse, nimelt ütlesid nad, et on nõus maksma minu elamise ja muude lõbude eest, kui ma soovin magistrantuuri minna. Mõeldud-mõeldud. Aastaga sain muidugi targemaks ning diplomi UTist, magister tõsi küll jäi esialgu tagaplaanile. Sügisel kaks ja pool aastat tagasi läksin tööle ja enam vanematelt oma meelelahutusteks raha ei vajanud. Elamiseks ka mitte. Korra maksid vanemad minu eest veel õppelaenuintresse ja see oli ka kõik. Ja ma olen alati hakkama saanud. Suve alguses tegin endale krediitkaardi seoses ühe suure ostuga, võlg sai tasa, aga siis libastusin ja kasutasin kaarti veel. Nüüd on kaks kuud fikseeritud makset veel ja siis on ehk kõik. Vähemalt peaks olema.

Esimene kord juhtus, et enne palgapäeva ei olnud mul raha. See tähendab, et ma ise ei märganud seda, aga ühel hetkel oli seda vaja arvelt võtta ning tuli välja, et raha pole. Siis jooksid mul silme ees pildid sellest, mis võib saada inimestest, kes elavad krooniliselt võlgu. Teate küll, harilikud eestlased, kellest kunagi Jan laulis oma uutes isamaalistes lauludes.

Selle taustal Eesti Panga presidendi avaldused, et 5000 on võimalik ära elada. Jah, vist on, kui sa elad kellegagi koos, kes ka sama palju teenib ning te ei maksa ühtki laenu. Mina maksan igal kuul umbes 1000 krooni õppelaenu ning üür-maksud on umbes 2500 krooni. See tähendab, et mul jääks alles 1500 krooni. Arvestagem nüüd maha kuupileti 285, saame 1215 krooni. Vaadake, selle rahaga ei ole võimalik ära elada, ausalt. Rääkimata riiete-mööbli jmt soetamisest, kultuuri ja muu meelelahutuse peale kulutamisest.

Igatahes. Vältimaks edaspidi sarnast olukorda ja tõestamaks iseendale, et härra presidendil ei ole õigust väita, justkui saab 5000 krooniga ära elada, võtan ma nüüd ette loomkatse ja vaatan, mitu päeva on võimalik 1215 krooniga elada. Ma ei kavatse oma väljaminekuid piirata, oh ei. Ma nimelt ei ole kunagi eriline priiskaja olnud, va mõneti ekstravagantsed ehk liig hinnalised kingitused sõpradele ja pereliikmetele, aga seda ei juhtu ju rohkem kui kord kuus :D Ma olen tegelikult pigem hull koguja, kellel on alati olemas tagavarad, kellel ei saa raha kunagi enne palgapäeva otsa. Ma pole küll saavutanud seda, et 2 kuupalka arvel oleks (seda peetakse mingiks standardiks, et kui peaks mingil põhjusel töö kaotama, siis on tagavara hinge sees hoidmiseks), kuid pangapresidendi nimetatud summa on seal küll olemas olnud. Noh. Nüüd muidugi oli ümmargune null.

Seega. Alustan 2 ja pool aastat pärast tööleminekut tühja koha pealt, olles selle aja jooksul jõudnud krediidi miinusesse ajada, mis tähendab, et alustan miinusest. Ükskord on ikka esimene kord, aga see ei ole elevust-erutust tekitav esimene, vaid mõru maitse ja nutuvõru esimene.

Või peaksin kergendatult hingama, et ma endale midagi liisinud pole?