Hommikused inimesed: ehitajad, liputajad, professorid
Tegelikult on see esmaspäevaõhtune teema, aga ma ei jõudnud seda varem üles märkida.
Esmaspäeva hommikul otsustasin bussiliiklust eirata ning jalgsi tööle minna. Seda enam, et ilm oli kevadiselt värske, tänavad puhtad ning Raadil näitas kraadiklaas kaht plusskraadi. Etteruttavalt võin öelda, et sihtkohas oli 2 miinuskraadi, tänavad peegelsiledad, nii et pikali kukkumise vältimisega oli probleeme. Inimesi tuli vastu nagu murdu - ütlesin ju, et karge hommik, linnud laulsid jmt bla-bla.
Ühesõnaga. Viinapoe lähedal tuli mulle järjestikku vastu 3 satsi ehitajaid, algul ikka 1 ja 1, aga siis juba 2 korraga ning kibekiired sammud tippimas alkoholi suunas. Mis tõi mulle pähe mõtte, kas ehitajad tõesti võivad auru all olles ükskõik missugust oma töölõikudest täita? Vaevalt, et nad kell 8 hommikul õhtuks ju Double Bocki lähevad ostma? Või lähevad? (sellest kunagi pikemalt).
Edasi kakerdasid hommikused inimesed, kes varjupaiga ukse taha olid tõstetud. Nemadki asusid sumisema viinapoe lähedusse. Seejärel jõudsin tsivilisatsiooni. Kenad ja klanitud tumedates riietes viimased tööleruttajad, esimesed unised üliõpilased, mõned noored emad koos jonnakate riidekuhja mähitud lastega.
Kassitoomel tuli mulle vastu vanapaar, mees 20 sammu eespool prouast, kes tagant karjus, miks mees niimoodi ometi kiirustab ja teda ei oota. Proua, mina tean, miks ta kiirustas. Nimelt ei olnud kõige ees mees, vaid kõige ees tuli TILL pikalt ees. Sulaselge liputaja, kes oma naise juuresolekul kiirelt-kiirelt suutis noksi püksist välja rebida ning läbi hammaste üritas mulle midagi öelda. Õnneks olin papist nii kaugel, et ma talle jalaga ei virutanud. Tädi juuresoleku tõttu ei teinud skandaali ka. Kuigi oleks pidanud, äkki ta siis edaspidi enam ei liputaks?
Pisut edasi jõudes avanes silme ees kaunis pilt proua professorist, kes oma neljajalgse sõbraga hommikust jalutuskäiku tegi. Selle koha peal oli juba miinuskraad, mis tähendab, et vaene kutsuke oleks vajanud uiske, kuna kõik ta neli jalga vänderdasid jääl siia-sinna. Proua professori ülesanne ei olnud seega mitte jalutada, vaid sikutada kaelarihmast, et koer ikka püsti püsiks ja mingilgi moel edasi liiguks.
Pärast seda tuli mulle vastu ridamisi endisi õpilasi, kelle puhul panin tähele, et nad jagunevad sirgelt kaheks: naeratavateks ja teretavateks ning vaikivateks ja võõrast teesklevateks.
Ilus hommik oli, kas teile ei tundu?
Kena päeva!
Esmaspäeva hommikul otsustasin bussiliiklust eirata ning jalgsi tööle minna. Seda enam, et ilm oli kevadiselt värske, tänavad puhtad ning Raadil näitas kraadiklaas kaht plusskraadi. Etteruttavalt võin öelda, et sihtkohas oli 2 miinuskraadi, tänavad peegelsiledad, nii et pikali kukkumise vältimisega oli probleeme. Inimesi tuli vastu nagu murdu - ütlesin ju, et karge hommik, linnud laulsid jmt bla-bla.
Ühesõnaga. Viinapoe lähedal tuli mulle järjestikku vastu 3 satsi ehitajaid, algul ikka 1 ja 1, aga siis juba 2 korraga ning kibekiired sammud tippimas alkoholi suunas. Mis tõi mulle pähe mõtte, kas ehitajad tõesti võivad auru all olles ükskõik missugust oma töölõikudest täita? Vaevalt, et nad kell 8 hommikul õhtuks ju Double Bocki lähevad ostma? Või lähevad? (sellest kunagi pikemalt).
Edasi kakerdasid hommikused inimesed, kes varjupaiga ukse taha olid tõstetud. Nemadki asusid sumisema viinapoe lähedusse. Seejärel jõudsin tsivilisatsiooni. Kenad ja klanitud tumedates riietes viimased tööleruttajad, esimesed unised üliõpilased, mõned noored emad koos jonnakate riidekuhja mähitud lastega.
Kassitoomel tuli mulle vastu vanapaar, mees 20 sammu eespool prouast, kes tagant karjus, miks mees niimoodi ometi kiirustab ja teda ei oota. Proua, mina tean, miks ta kiirustas. Nimelt ei olnud kõige ees mees, vaid kõige ees tuli TILL pikalt ees. Sulaselge liputaja, kes oma naise juuresolekul kiirelt-kiirelt suutis noksi püksist välja rebida ning läbi hammaste üritas mulle midagi öelda. Õnneks olin papist nii kaugel, et ma talle jalaga ei virutanud. Tädi juuresoleku tõttu ei teinud skandaali ka. Kuigi oleks pidanud, äkki ta siis edaspidi enam ei liputaks?
Pisut edasi jõudes avanes silme ees kaunis pilt proua professorist, kes oma neljajalgse sõbraga hommikust jalutuskäiku tegi. Selle koha peal oli juba miinuskraad, mis tähendab, et vaene kutsuke oleks vajanud uiske, kuna kõik ta neli jalga vänderdasid jääl siia-sinna. Proua professori ülesanne ei olnud seega mitte jalutada, vaid sikutada kaelarihmast, et koer ikka püsti püsiks ja mingilgi moel edasi liiguks.
Pärast seda tuli mulle vastu ridamisi endisi õpilasi, kelle puhul panin tähele, et nad jagunevad sirgelt kaheks: naeratavateks ja teretavateks ning vaikivateks ja võõrast teesklevateks.
Ilus hommik oli, kas teile ei tundu?
Kena päeva!
Sildid: Tartus juhtub
Kirjutas Kriux kell 6:36 AM
