Töökavad ei teegi ennast ise?!

Agu Sihvka andis mulle eile suhteliselt kiiresti korvi. Üleväsimus või laiskus on nii suur, et umbes 1 lehekülje lugemisel järel on mul tunne, et maailm on väga ebaõiglane, sest sunnib mind lugema. See selleks.

Tegelikult on mul reedeks vaja valmis teha kaks lugemiskontrolli ja 1 tööleht filmi vaatamiseks. Ühtlasi on reede ka bürokraatia (loe: töökavade esitamise) edasilükatud tähtajaks. Mnjah. Seepeale oskan ma kosta vaid nii palju, et hakkasin mitte eriti suure entusiasmiga enne sellega tegelema, aga pole veel 1/4 valmis saanud. Tänane eesmärk on aga kindlasti selle neljandikuga maha saada, siis jääb homseks ning nädalavahetuseks vähem teha. Lihtsalt mind on tabanud mingi... mitte ükskõiksus. Mingi rahutus, mis ei lase mul tegeleda asjadega, millesse mul usku ei ole. Seega ei tegele ma hetkel millegi muu kui söömisega. Pooleliolevaid tegevusi on nii palju, et see ajab peast pisut napakaks. Täna jälle rahuldasin vajadust lõpetatud tegevuse järele ehk siis koristasin kapipealselt kokku õpikuid-töövihikuid ning lastelt saadud tagasiside lehti. Huu. Seda on liiga palju, ausalt.

Nii. Olgem ausad, kogu see jant on pähe löönud seetõttu, et üks kilo, mis vahepeal ära oli kolinud, on tagasi asunud. Lisaks on ta veel ühe sõbra kaasa võtnud. Uskuge mind, et see pilt, mis täna Kaubamaja riietuskabiinis mulle avanes, oli täiesti rõlge. Kõht ripub nagu... Nagu rõve kõht, sangad ei mahu enam särgi sisse ära.

Naistehädad ripuvad nende kehakaalust. Selline vanasõna. Teine on töökavade kohta: "Parem üks töökava kui mitte ühtegi."

Ma olen rääkinud.