Haa. 2. jaanuar on käes. Ma loodan, et see ei saki sajaga. Põhimõtteliselt on mul veel 2 tundi ja 14 minutit aega kirjutada. Nimelt seadsin eesmärgiks kell kolm magama minna. Olen joonud juba liiga palju kohvi, jõudsin kell 11 toppida endale sisse jogurtit-müslit ning sügelen sigareti järele. Aga kui ma täna ka ühe suitsu tõmban, siis olen ma juba suitsetaja, mida ma ju ometi pole, kuigi üks arvas, et ma tegelen enesepetmisega, kuna need 2 süüdatud sigaretti aastavahetusel, millest ma muide 1. poolikult minema viskasin, näitavat, et ma suitsetan. Tihedaks on läinud, seda ma tunnistan - tervelt kolm suitsu 6 kuu ja 13 päeva jooksul. Täna hommikul otseselt polnudki suitsupohmakat, olin lihtsalt üle väsinud ning õnneks ka kartulikrõpse palju tarbinud, seega sain soola süüdistada (siiani on huuled ja nägu paistes ning igemed väga hellad!). Asjakohane rubriik suitsu ja krõpsude kohta: "Tehakse ikka häid asju!"

Tulles tagasi selle juurde, miks ma üleval olen ja aina aega raiskan ( eelneva joga kirjapanek võttis 7 minutit väärtuslikust ajast!) - kirjutan, noh. Tegin väikese poolihääli proovi ning esialgu on 12 minuti jagu soigumist kirja pandud, aga see tekst ei ole alguses nii tihe, kui ma tahan - sissejuhatus on mõttetult pikk ja mitte midagi ütlev. Kokkuvõte on väga napisõnaline ja ütleb selle, mis ma öelda tahan kolme lausega ära ehk siis tekitas minus küsimuse, miks kuradi pärast ma seda juttu siis üldse kirjutan, kui selle saab kolme lausesse mahutada... No ei ole rahul, mõtteid on mingi mitusada ja need ajavad mind hulluks, ausalt. Ennist köögis kirjutades sai kogu taustade taust ja taust kirja pandud, nüüd peaks asjast kirjutama, aga ei saa alustatud. Laotasin endale kogu krempli voodisse virnadena laiali (loomulikult kronoloogilises järjestuses onju) ning avastasin õudusega, et üks virn on pea olematu ehk siis materjal on kuskil läpaka failis. Osaliselt läbi töötatud, aga see tähendab omakorda seda, et ma ei saa on hiljem tekkinud uitmõtteid teoks teha, sest mul pole kuskilt miskit kontrollida.

Huvitav, kaua mul õnnestub veel kirjutamist vältida? Tegelikult on ju nii, et kohe kui kõik kirjas võin magama minna ja see võiks motiveerida ju, aga paraku tean ma, et kui kõik saab kirja, siis hakkan ma sekundi pealt asju ümber sõnastama, sest see on kirjutatud.

Ja tegelikult olin ma enne pisut paanikas. Pean silmas enne tänast. Niivõrd, et istusin rampsis jne. Täna littis täiega ning absoluutselt polnud naljaviskamisest abi. Ma tegelikult suutsin olukorra absurdsuse üle naerda, aga see naer on pisut hüsteeriline. Mis mul ometi mõttes oli, onju. Tarms lubas reedel helistada ning mulle meenutada, kui lolliks ma ennast õigupoolest teen. Nõme on see, et ma ei vaja meeldetuletust! Lisaks on mul tekkinud reaalne hirm, et dubleerin täielikult üht ettekannet (selles osas, mis mu ettekandes mõistuspärane mitte pastakast välja imetud on - mul vähemalt plaanis on selline osa küll... selle kirjapanekut ma siin tundide kaupa edasi lükkangi).

Tsii. Nüüd on tuduni aega tund ja 53 minutit. Palun mulle kulbiga mõistust! Aitäh!

P.S. Homme on trenn, jepikajee. Ma kavatasen oma ultramoodsa sammulugeja vööle kinnitada ning jalgsi tööle marssida. Sprotttttti peab tegema, onju, sest jõul andis (veel) ühe lisakilo.

P.P.S. Ja üldse: kas ma peaksin homme tööle minema? Hommikul? Lõunal? Ei? Ülemus pole teatanud, ma siis ei lähe :D