Aidi Vallik "Mis sinuga juhtus, Ann?"
Mõned tähelepanekud. Mul jäi lugedes mulje, et Aidi on järjekordsesse Anni loosse sisse kirjutanud kõik mõtted-ideed, mis tal üleüldse peas olemas. Minu jaoks on kõike liiga palju - satanismi jutt, esoteerika, sensitiivid, autistid, lahtised kirstud, inimluud, kräppiv-lämisev vanaisa, litsist pisike õde, joodik-töönarkar isa, suitsetav ema, vaene ja räpane kodu vs ilus-mittemugav kodu. Anniga juhtub väga palju, ümbrus on väga kirju, aga sellegipoolest ei leidnud ma põhjendust, miks Ann selliseks muutub. Mulle tundub, et lugu on kuidagi kiirustades kirja pandud ning ilusast ja heast Annist - ma mõtlen, üsna mõistlikust Annist - pole suurt midagi alles jäänud. Oleks ausam olnud, kui Aidi oleks Anni asemel võtnud mõne teise tegelase keskseks. Tuntud sõbrad on kadunud - ma ei tea, kas nad tõesti ammendasid endid Aidi jaoks või ei tahtnud ta neid enam mängu võtta lavastuse tõttu, kus nad üsnagi kenasti karakteriteks arendati ning ma arvan, et sel moel ka Aidit ennast mõjutama kippusid... Uued tüübid ei olnud nii väljapaistvad.
Ann, kes Anni-seeria arenedes oleks pidanud ka arenema, on mu meelest läbi teinud hoopis taandarengu. Teema "oo, mu vanemad ei armasta mind enam," ei veennud mind lõpuni. Kas ma olen Aidis ja Annis pettunud? Ei, aga ma ootasin midagi vinge(ma)t. Anni-sarja kolmas raamat oli turumutilik. Liiga palju ümbrust ja kirevaid detaile, aga liiga vähe sisukust ja seda, mis muidu mõtlema paneb. Kõik olulised komponendid hea noorteraamatu tarvis olid olemas (suhted vanemate, sõprade, poistega, seks, koolike), aga teemad olid lõpuni arendamata. Põgusalt üle libisetud, st Anni romaanitriloogiast sai minu jaoks jutustus.
Muidugi. Teismelise kujutamine on lahe. Aga. Anni-lugude headus käib alla. K. arvas, et küllap loetakse seda esimese osa hea emotsiooni pealt siiski, aga mina arvan, et see emotsioon lahtub ning viib lõppkokkuvõttes mitte raamatule lähemale, vaid sellest mõneks ajaks eemale.
Ei tasu nüüd arvata, et mulle raamat üldse ei meeldinud. Ei, seal oli midagi lugeda ka, aga kahtlemata olid esimesed kaks raamatut ja eriti esimene, kõrgekvaliteedilisemad kui antud teos. Mõtlesin, et annan uue veerandi alguses seda kohe oma päksidele lugeda ja küsin, mis nad sellest arvavad - võib-olla neile meeldib. Ja kui neile meeldib, siis tegelikult on Aidi oma eesmärgi täitnud ning lapsed lugema saanud.
Teose vormi kohta nii palju, et kui eelmiste puhul oli päevikud hea ja lihtne lugeda, siis sel korral oli see üsna keeruline. Kuidagi ei haakunud minu jaoks need asjad. Väga ving-ving teema on selle teosega, aga ma räägin sellest siiski lastega ning siis vaatan teose nende pilguga uuesti läbi. Minu pilk aga ütleb praegu, et Aidi korjas teosega endale populaarsust, mida ta ei vaja :)
Aidi Vallik
"Mis sinuga juhtus, Ann?"
Tänapäev, 2007
Ann, kes Anni-seeria arenedes oleks pidanud ka arenema, on mu meelest läbi teinud hoopis taandarengu. Teema "oo, mu vanemad ei armasta mind enam," ei veennud mind lõpuni. Kas ma olen Aidis ja Annis pettunud? Ei, aga ma ootasin midagi vinge(ma)t. Anni-sarja kolmas raamat oli turumutilik. Liiga palju ümbrust ja kirevaid detaile, aga liiga vähe sisukust ja seda, mis muidu mõtlema paneb. Kõik olulised komponendid hea noorteraamatu tarvis olid olemas (suhted vanemate, sõprade, poistega, seks, koolike), aga teemad olid lõpuni arendamata. Põgusalt üle libisetud, st Anni romaanitriloogiast sai minu jaoks jutustus.
Muidugi. Teismelise kujutamine on lahe. Aga. Anni-lugude headus käib alla. K. arvas, et küllap loetakse seda esimese osa hea emotsiooni pealt siiski, aga mina arvan, et see emotsioon lahtub ning viib lõppkokkuvõttes mitte raamatule lähemale, vaid sellest mõneks ajaks eemale.
Ei tasu nüüd arvata, et mulle raamat üldse ei meeldinud. Ei, seal oli midagi lugeda ka, aga kahtlemata olid esimesed kaks raamatut ja eriti esimene, kõrgekvaliteedilisemad kui antud teos. Mõtlesin, et annan uue veerandi alguses seda kohe oma päksidele lugeda ja küsin, mis nad sellest arvavad - võib-olla neile meeldib. Ja kui neile meeldib, siis tegelikult on Aidi oma eesmärgi täitnud ning lapsed lugema saanud.
Teose vormi kohta nii palju, et kui eelmiste puhul oli päevikud hea ja lihtne lugeda, siis sel korral oli see üsna keeruline. Kuidagi ei haakunud minu jaoks need asjad. Väga ving-ving teema on selle teosega, aga ma räägin sellest siiski lastega ning siis vaatan teose nende pilguga uuesti läbi. Minu pilk aga ütleb praegu, et Aidi korjas teosega endale populaarsust, mida ta ei vaja :)
Aidi Vallik
"Mis sinuga juhtus, Ann?"
Tänapäev, 2007
Sildid: lugeja sünd
Kirjutas Kriux kell 11:15 AM
Lõpuks leidsin netiavarustest oma viimasele raamatule ka sellise vastukaja, mille ausameelsuses kahtlema ei pea. Ja pean ütlema, et mul on väga kurb selle põhjal tunnistada, et mul pole järelikult oma viimase tööga õnnestunud edasi anda neid asju, mida soovisin.
Raamat on kirjutatud, ilmunud. Tõsi, ma ise selle valmimise aegu kõhklesin kaua, kas see lastele mitte keeruline ei saanud, sest sedavõrd palju kuhjus sinna sadestust mu isiklikust elust ja mõtteid, mis pikki aastaid olid mu pead vaevanud. Kas te teadsite, et statistika andmetel 95 % perekondadest, kuhu sünnib väärarengu või tõsise sünnitraumaga haige laps, purunevad esimese aasta jooksul? Statistikat lugesin tagantjärgi palju hiljem, kogemus on isiklik. Kas te teate, kui suur erinevus valitseb laste ja täiskasvanute reaktsioonis suuri elumuutusi põhjustavatele sündmustele ja kui erinevalt avaldub näiteks depressioon nooruki- ja täiskasvanueas? Ja kui irratsionaalne ja uskumatu tundus lastepsühholoogidele endilegi, kui nad paarkümmend aastat tagasi olid sunnitud tunnistama laste ja noorte eripärast veidrust, nimelt seda, et perekonnaga juhtuvais õnnetusis kipuvad nad millegipärast just ennast süüdlaseks pidama (vanemate lahutus, ühe vanema surm jne)? Samuti mõtted sellest, kui kiiresti ja mugavalt oleme meie, täiskasvanud, nõus sisendama endale ja teistele oma lapse täiskasvamust, iseseisvust ja hakkamasaamist olukordades, kus see on mugavam - need olid need mõtted, mis panid mind seda lugu kirjutama.
Mõtlesin juba kirjutades, et vanemate teema jääb vististi küll seekord noortele lugejatele kaugeks, aga nende omavaheliste suhete kujutamine oli oluline selgitus sellele, kuidas sai võimalikuks Anni seesugune hooletussejätmine - sest lapsed kipuvad oma vanemaid süüdistades pealiskaudsed olema. Ses mõttes oli taotlus sama mis eelmistes raamatutes - näidata mõlemat poolt mõlemale.
Maya taust on aga pärit ühe mu kunagise õpilase kodust, selge see, et mitte päris üks ühele, kuid üldjoontes siiski. Mu kontakt selle lapse ja tema koduga lõppes küll oma kuus-seitse aastat tagasi, kuid juba tollal ma teadsin, et tahan sellest kirjutada.
Ma peangi ütlema, et selle raamatu lugu mängisin nii oma peas kui paberil-arvutis läbi mitmeid ja mitmeid kordi ning oma kolm-neli aastat. Ise ma kahjuks pidasin seda tõsimeeli oma seni parimaks tööks. Seega kiirustamisega tegemist ei ole, küllap muude puudujääkidega.
Kuid mis siis ikka. Ehk tasub siirast kriitikat arvesse võtta ja teinekord piirduda väiksemate mastaapide ja suurema terviklikkusega.
Veel kord tänud ausameelse arvamusavalduse eest,
lugupidamisega,
Aidi Vallik