Aaaabsoluutselt arusaamatu. Maailmas on vasemaid ja paremaid asju-arusaamisi, lahtiseid ja kinniseid haavu, suuri ja väikeseid lapsi, pakse ja õhukesi raamatuid, häid ja väga häid sõpru.

Tegelikult on terve rida muid asju veel, aga kõiki pole põhjust praegu üles lugeda.

Elu, naer hääles, läheb edasi. Kas see naer on irooniline, kaasatundev, sõbralik, vaenulik vms on juba iseasi. Valikute küsimus.

See post on siis blogipausi lõpp? Ei tea. Tundub, et paranoia hakkab mööduma, aga kui keegi taas olemasolevale nupule vajutab, siis on ta ilmselt taas kohal. Isegi unenäod olid paranoilised.

Ise nägin. Ise saan hakkama.