Ära pritsi oma tatti minu liivakasti

Mul on ikka väga poh, kas keegi loeb mu blogi või ei loe, kas keegi kommib või ei kommi, aga reostus, bakterid ja pahameele batsillid mulle ei meeldi: ära pritsi oma tatti minu liivakasti.

Ma kirjutan blogi nagu kirju, ainult et kirjapaber-ümbrik-mark jäävad ostmata, loodus seetõttu saastamata ja säästud aina kogunevad.

Fakt, et ma oma blogi kunagi blogipuusse riputasin, ei tähenda, et igaüks on oodatud-kohustatud lugema ning arvama midagi. Ei ole nii. Kui mul on midagi arvata, siis ma arvan seda OMA blogis või kommentaaris oma (kasutaja)nime all. Kui SUL on midagi arvata, siis arva seda OMA blogis või minu blogi kommentaaris oma (kasutaja)nime all. Kusjuures jutt käib siiski adekvaatses olekus kirjapandud tekstist.

See siin on minu pidu, minu reeglite ja minu kutsutud külalistega.

******

Vat selline emo emotsioonitsemine täna. Tekkinud blogipuus ringi vaadates ja mõeldes sellele, mida inimesed suust välja ajavad ning klahvide abil ekraanidele manavad.

NOTA BENE! Eelnev tekst on mõeldud allakirjutanule emotsiooni talletamiseks ning vihahoo väljaelamiseks. Muud eesmärki see endas ei kanna, kuigi on kasutatud sina-vormi. Kui aga keegi leiab, et teda kuidagi asi puudutab, siis on "keegid" vabad teemat jätkama, aga seda tatita.