Ahistatud lapsed

Meil on koolitus, kus räägitakse lastele, kuidas ära tunda ahistajat, ahistatavat ning mida kogu selle ahistamise situatsiooniga peale hakata. Ühesõnaga laspsi õpetatakse elu varjukülgedega koos elama. Ennist istusin kuuendikega koolitusel ning seal toodi näide lähistuttavast ahistaja kohta ning küsiti lastelt, et mida peaks 12-aastane neidis, keda onu tahab kabistada-suudelda, tegema. Lapsed ütlesid kohe, et peaks kas lõuksi andma või rääkima kellelegi. Kui koolitaja küsis, kas last keegi usuks ka, vastas 100 % eitavalt. Mis tegelikult tõestab kurba tõsiasja, et lapsed ei saa oma vanemaid usaldada. Statistika ütleb vist, et enamik ahistamisjuhte (sh füüsilised vigastused) toimuvad just persooni lähiringis... Mulle tundub, seega nokk kinni-saba lahti situatsioon! Peab rääkima, aga keegi ei usu. Kui ma laps olin, siis kool oli küll viimane koht, kus ma midagi endast või perest rääkida tahtsin. Ja KUI vanemaid ei saa tõepoolest usaldada või nad ei usu last, siis jäävad lapsele missugused võimalused?

Lapsepõlve ja teismeea varjud saadavad päris suurt hulka inimestest ning täiskasvanueas tuleb aeg-ajalt ette olukordi, kus vanu ja tolmuma pannud asju taas torgitakse ehk siis need ise mingi nupuvajutuse tõttu pinnale hulbivad...

Muide, eile ETV-s film alkohooliku lapsest, kes filmis oma tundeid ajal, mil ema tsüklis ja siis jälgiti paralleelselt ema võõrutusravi. Suhteliselt jälk. Mul hakkas kiiresti-kiiresti kõhus keerama, peopesad kattusid külma higiga. See on samavõrd hilisteismeeas läbipõetud teema, mis teatud suhtumisi kujundas. Rohkem mõtlesime Käshiga eile ühele minu põrguinglile, kelle ema on alkohoolik...

Okei... Reaalsus littis praegu kolleegi näol ning muidugi põrguinglite näol, kes mingi sigadusega maha said...