Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale
Käsh muretses meile tänaseks teatripiletid. Ütles veel, et saab löristada. Mhmh.
Oscari 50-100 eluaastad tegelesin pisarate kuivatamisega. Mitte Käshi, vaid enda omade. Ma ei mäleta juba aastaid sellist asja, et oleksin teatris nutme hakanud. Ükskord on ikka minu kord.
Lugu oli vähihaigest poisist, kel elupäevi alles umbes 12 ning lastega tegelev roosas kitlis tädike ehk Roosamamma soovitab tal neid päevi elada nii, nagu võrduks üks päev 10 aastaga. See tähendab siis pubeiga, küpsemist, keskea kriisi ja vananemist. Kogu kupatus.
Mängisid Üllar Saaremäe ja Ines Aru. Kasutasid üht haiglavoodit, mida sai ka ratastooliks muuta ning üht taburetti. Lisaks videoekraan, millele tähistaevast ning ristilöödud Kristuse pilti projitseeriti.
Ma olen endiselt iseenda käitumisest šokeeritud. Ma polnud ainus, kes nutta löristas ja taskurättidega sahistas, mqm. See pole aga vabandus onju. Tartu-publik tõusis etenduse lõpus püsti, mina ei tõusnud, otsustasin, et olen oma panuse liitrite kaupa krokodillikaid valades juba andnud.
Hale lugu on. Hästi mängitud hale lugu. Vähihaigete lood on sarnased, meenutab üht Merle Karusoo aastat viis tagasi Tartus tehtud etendust, kus Katrin Saukas (oli ikka?) vähihaiget luuleuurijat kehastas. Üllar Saaremäe oli üsna siiras, kuigi tema "kalli-kalli" mind ei veennud. Ines Aru... oli Ines Aru. Meenutas vanaema, aga ma saan aru, et see on taotluslik - kõikide lahke vanaema, igapidi mamma. Nuuks.
Pessu-tuttu
Oscari 50-100 eluaastad tegelesin pisarate kuivatamisega. Mitte Käshi, vaid enda omade. Ma ei mäleta juba aastaid sellist asja, et oleksin teatris nutme hakanud. Ükskord on ikka minu kord.
Lugu oli vähihaigest poisist, kel elupäevi alles umbes 12 ning lastega tegelev roosas kitlis tädike ehk Roosamamma soovitab tal neid päevi elada nii, nagu võrduks üks päev 10 aastaga. See tähendab siis pubeiga, küpsemist, keskea kriisi ja vananemist. Kogu kupatus.
Mängisid Üllar Saaremäe ja Ines Aru. Kasutasid üht haiglavoodit, mida sai ka ratastooliks muuta ning üht taburetti. Lisaks videoekraan, millele tähistaevast ning ristilöödud Kristuse pilti projitseeriti.
Ma olen endiselt iseenda käitumisest šokeeritud. Ma polnud ainus, kes nutta löristas ja taskurättidega sahistas, mqm. See pole aga vabandus onju. Tartu-publik tõusis etenduse lõpus püsti, mina ei tõusnud, otsustasin, et olen oma panuse liitrite kaupa krokodillikaid valades juba andnud.
Hale lugu on. Hästi mängitud hale lugu. Vähihaigete lood on sarnased, meenutab üht Merle Karusoo aastat viis tagasi Tartus tehtud etendust, kus Katrin Saukas (oli ikka?) vähihaiget luuleuurijat kehastas. Üllar Saaremäe oli üsna siiras, kuigi tema "kalli-kalli" mind ei veennud. Ines Aru... oli Ines Aru. Meenutas vanaema, aga ma saan aru, et see on taotluslik - kõikide lahke vanaema, igapidi mamma. Nuuks.
Pessu-tuttu
Kirjutas Kriux kell 10:15 PM
