Koolifilm

Kuna ma täna erinevatel põhjustel taas arvuti ees päeva veetsin, siis sattusin päris mitmel korral ka blog.tr.ee-sse vaatama. Seal oli mitu lugu Koolifilm 2007 võistlusest.

Ma teadsin, et see konkurss käimas, mu poisid teatasid mulle mingil ajal, et ma ei informeerinud neid õigeaegselt. Nad oleksid tahtnud osaleda. Mina rumaluke arvasin, et neid ei huvita sellised asjad. Nojah. Kes olen mina, et seda otsustada, onju.

Igatahes ma vaatasin need filmid läbi. Tõele au andes ega ma kõiki jaksanud algusest lõpuni taluda. Mõni oli ikka liiga nõme. Või otse vastupidi liiga diip. Mulle tundus filmide põhjal, et on kolm võimalust, kuidas filmi teha:
1. mingi anima, plasitiliini, lõnga, rebitud mehikestega lühifilmike (siis Priit Pärna traditsiooni jätkajad ehk lapsed, kelle õudusunenägu ei olnud Klaabu, tige kala, klaasikillumäng või siil udust). Nt "Originaalne armastus", "Kõuts" ja teised sarnased. 32. keskkooli filmid ja näpuotsatäis muid ka.
2. juba mainitud "this is my life, so deep" tüüpi filmif. Nt "Liikuv märklaud. Teo elu", "Kõik taevad laulavad" jt. Suhteliselt masendav, et juba noored hakkavad tegema nn Eesti filmi. Teate küll sellist, mis on justkui jäglitav ja siis äkki vajub mingisse mulli, millest vaataja sittagi aru ei saa. Noh, nagu oma sitt, haiseb küll, aga ikka vaatad.
3. filmid, mida kooliajal on kohustuslik teha - ripitud reaalelust ja lustiga maha mängitud. Nt "Nagu telekas" või "Otsus". Seda tüüpi filmid on minu arvates siirad. Lapsed täie rauaga üritavad miskit teha, kusjuures nad üritavad teha skripti, filmida, mängida, lõigata jne. Tõsine koolifilm. Enamik neist ju üles võetud koolimajas :)

Igatahes tahan ma loota, et kui minu poisid peaksid edaspidi õigeaegselt saama Koolifilmist infot, siis nende loomingupuhang suunab neid viimases suunas. Jah. Puhast kunsti ja diipi värki peab ka olema, aga mu meelest võiks mõlemaga peale hakata siis, kui on, mida öelda. Siis on vaadata ka mõnusam. Üldiselt. Minge ja veenduge ise, et koolis saab kino ja kinotegijaid meitel jätkub.