Näitleja haige ehk Jan tembutab jälle vol 2
Et kõik ausalt ära rääkida, siis täpselt nädal tagasi käisin teatris ning etendus jäi ära, vt http://kriux.blogspot.com/2007/10/nitleja-haigestumise-tttu-jb-etendus-ra.html
Ott oli naljakas. Alina oli täitsa tore, aga mulle nukulik-nurgeline liikumine ei meeldinud, ma saan aru küll, et pidi panga-bimbot etendama ning nt Hansaspankases tõesti ongi sellised kandilised tibid tööl (automatiseeritud naeratused, kes saavad närvivapustuse ning kukuvad kokutama, kui küsida midagi sellist, mida nende tööjuhendis sõna-sõnalt kirjas pole). Tanel Jonas, kes peaosalist kehastas, on sarnane Margus Jaanovitsile. Ausalt. Natsa noorem ja kõtu pole nii suur, aga välimuselt ja natuurilt tundus tänase põhjal väites jaanovitslik (mis kummaline sõnavärdjas - NB nimel pole häda midagi, aga tuletis on viletsavõitu). Marika Barabanštšikova kehastas Tanel Jonase õde Lizat. Sellel tšikil olid loo tasandist lähtudes vägagi kummalised soovid - 25 ja kinnisideeks laps - nagu mismõttes, onju (kuigi nt mu heal sõbral Trizal oli umbes 21-22 aastaselt terve aasta jooksul kinnisideeks pereloomine). Igatahes oli see neidis loos pisut segane, käitus lapselikult ja mõtlematult. Natuke poolikuks jäi mulle karakter, ei saanud päris täpselt aru, miks tal seda last vaja oli... Võib-olla see polnud oluline... Suhtest Jüri Lumiste kehastatud armukesega ka päris täpselt sotti ei saanud. A nii palju sain aru, et Lumiste parodeeris päris osavalt Vladimir Putinit. Ma loodan, et see teistele ka ilmselge oli, mitte mingi minu avalisilmi unelm, sest ma tõesõna ei unista - vähemalt teadlikult mitte - vananevatest liibekatesse riietatud kaageebeešnikutest :D Igatahes treenumise stseenis oli teatav sarnasus minu jaoks kombatav. Ja Raivo Adlasel oli umbes ma-ei-tea 100. roll, kus ta vingus näoga ringi kõnnib, sussi sahistab, viina joob, kellelegi õpetussõnu jagab. Mhmh. Nagu "Meistri ja Margarita" kohvrikesega pässike, nagu "Lendas üle käopesa" hulluke... Ja kümned muud rollid, mida üles loetlema ei hakka. Saate aru, mida ma silmas pean, kui ma ütlen Raivo Adlas, onju. Helen Hansbergi kohta (kehastas lõbutüdrukut) ei ütlegi midagi - ta oli meie jaoks kavalehel igasuguse varju-taaga-tähenduseta nimi ning esialgu on ta seda ka pärast etendust. Eraldi tahtsin aga Martin Kõivust rääkida, kes samuti osa Jani rollidest-teksist oma kanda võttis. Ma tean, et see ei peaks asjasse puutuma, aga what´s with the pesemata juuksed ja pats nagu??? Muidu oli kõik okei. Mulle need õõvastavad hääled põsemikriga ei meeldi eriti - kes pole näinud etendust, ei saa aru, aga seda enam põhjust minekuks! - tekitavad sellise õpetamise-käsutamise efekti. Ühesõnaga ei kanna erilist tähendust mu jaoks. See häiris (lisaks juustele). Muidu oli täitsa tore poiss. Selline pisut rumalavõitu, aga kui piisavalt kaua laval töllerdas, siis harjusin ning muutus armsaks koos mütsikese, püksikese ning tennisekesega (what´s with the 4 stripes?).
Aga meil olid ka tänasele etendusele "Jooksvad kulud" piletid. Noh. Kui ma nägin enne etenduse algust ringikaaberdavat Sven Karjat, mõtlesin ma pahaimamatult, et Svennul ei ole is
iklikku elu, kui ta reedeti pidevalt etendusi käib vaatamas. Rumaluke! Kui rahvas oli saalis, siis astus ette Sven, kes ütles, et tal on kaks uudist - hea ja paha. Ma tundsin kerget de javu´d ning külm higi hakkas seljale valguma. Rahvas heatahtlikult naeratades nõudis halba uudist esimesena - eestlased ju ikkagi! Halb uudis oli see, et Jan Uuspõld on haiglas, seisund ei ole eluohtlik, kuid vajab ravi. Hea uudis oli see, et 40 minutit enne etenduse algust on nad leidnud asendusmehe, kes on nõus tulema ning midagi tegema. Teised näitlejad on ka nõus. Küsimus publikule - kas mängime? Publik leidis, et võiks küll. Keegi veel üritas välja pressida väikest veini vaheajal, aga ta vist ei teadnud, et vaheaega pole. Svennu ütles, et kes rahul pole, võib talle Vanemuisesse helistada ning nad võivad sellest rääkida.
iklikku elu, kui ta reedeti pidevalt etendusi käib vaatamas. Rumaluke! Kui rahvas oli saalis, siis astus ette Sven, kes ütles, et tal on kaks uudist - hea ja paha. Ma tundsin kerget de javu´d ning külm higi hakkas seljale valguma. Rahvas heatahtlikult naeratades nõudis halba uudist esimesena - eestlased ju ikkagi! Halb uudis oli see, et Jan Uuspõld on haiglas, seisund ei ole eluohtlik, kuid vajab ravi. Hea uudis oli see, et 40 minutit enne etenduse algust on nad leidnud asendusmehe, kes on nõus tulema ning midagi tegema. Teised näitlejad on ka nõus. Küsimus publikule - kas mängime? Publik leidis, et võiks küll. Keegi veel üritas välja pressida väikest veini vaheajal, aga ta vist ei teadnud, et vaheaega pole. Svennu ütles, et kes rahul pole, võib talle Vanemuisesse helistada ning nad võivad sellest rääkida. Publik oli väga heatahtlik. Kohati laialivalguvat materjali võeti kenasti vastu, ei niheletud. Ott Sepa ilmumine - siis Jan Uuspõllu asemel - pani mõne hüsteeriliselt naerma, kuid korra etenduse vältel oli tõesti nii naljakas, et Ott ise laval täiega naeris. Muide, etendus on kõike muud kui naerutaja. Eluline võlguvõtmise ja -andmise lugu. See, milles hinnanguliselt pooled eestlasedki elavad. Mulle jäi eriti meelde see, kuidas märgiti, et õhtul tulesid kustutades ja videvikku pidades mõeldakse vaid sellele, kust ja kuidas leida veel rohkem raha.
Ott oli naljakas. Alina oli täitsa tore, aga mulle nukulik-nurgeline liikumine ei meeldinud, ma saan aru küll, et pidi panga-bimbot etendama ning nt Hansaspankases tõesti ongi sellised kandilised tibid tööl (automatiseeritud naeratused, kes saavad närvivapustuse ning kukuvad kokutama, kui küsida midagi sellist, mida nende tööjuhendis sõna-sõnalt kirjas pole). Tanel Jonas, kes peaosalist kehastas, on sarnane Margus Jaanovitsile. Ausalt. Natsa noorem ja kõtu pole nii suur, aga välimuselt ja natuurilt tundus tänase põhjal väites jaanovitslik (mis kummaline sõnavärdjas - NB nimel pole häda midagi, aga tuletis on viletsavõitu). Marika Barabanštšikova kehastas Tanel Jonase õde Lizat. Sellel tšikil olid loo tasandist lähtudes vägagi kummalised soovid - 25 ja kinnisideeks laps - nagu mismõttes, onju (kuigi nt mu heal sõbral Trizal oli umbes 21-22 aastaselt terve aasta jooksul kinnisideeks pereloomine). Igatahes oli see neidis loos pisut segane, käitus lapselikult ja mõtlematult. Natuke poolikuks jäi mulle karakter, ei saanud päris täpselt aru, miks tal seda last vaja oli... Võib-olla see polnud oluline... Suhtest Jüri Lumiste kehastatud armukesega ka päris täpselt sotti ei saanud. A nii palju sain aru, et Lumiste parodeeris päris osavalt Vladimir Putinit. Ma loodan, et see teistele ka ilmselge oli, mitte mingi minu avalisilmi unelm, sest ma tõesõna ei unista - vähemalt teadlikult mitte - vananevatest liibekatesse riietatud kaageebeešnikutest :D Igatahes treenumise stseenis oli teatav sarnasus minu jaoks kombatav. Ja Raivo Adlasel oli umbes ma-ei-tea 100. roll, kus ta vingus näoga ringi kõnnib, sussi sahistab, viina joob, kellelegi õpetussõnu jagab. Mhmh. Nagu "Meistri ja Margarita" kohvrikesega pässike, nagu "Lendas üle käopesa" hulluke... Ja kümned muud rollid, mida üles loetlema ei hakka. Saate aru, mida ma silmas pean, kui ma ütlen Raivo Adlas, onju. Helen Hansbergi kohta (kehastas lõbutüdrukut) ei ütlegi midagi - ta oli meie jaoks kavalehel igasuguse varju-taaga-tähenduseta nimi ning esialgu on ta seda ka pärast etendust. Eraldi tahtsin aga Martin Kõivust rääkida, kes samuti osa Jani rollidest-teksist oma kanda võttis. Ma tean, et see ei peaks asjasse puutuma, aga what´s with the pesemata juuksed ja pats nagu??? Muidu oli kõik okei. Mulle need õõvastavad hääled põsemikriga ei meeldi eriti - kes pole näinud etendust, ei saa aru, aga seda enam põhjust minekuks! - tekitavad sellise õpetamise-käsutamise efekti. Ühesõnaga ei kanna erilist tähendust mu jaoks. See häiris (lisaks juustele). Muidu oli täitsa tore poiss. Selline pisut rumalavõitu, aga kui piisavalt kaua laval töllerdas, siis harjusin ning muutus armsaks koos mütsikese, püksikese ning tennisekesega (what´s with the 4 stripes?).
Kujundusest ka... Kaubamaja Turuhoone-poolne uks. Või siis Viru keskuse Coca-Cola Plaza poolne uks. Teate küll ümmargune ring, kus pead end edasi hiivama, et mitte klaasi vastu põrgata. Keset lavaruumi siis. Selle kohal kuldne kong (suur pann ja pisem ka), millega Jeesus märku andis erinevate stseenide alguses. Kasutati fuajeesid ka! Mõlemad saali uksed olid lahti, seal ees olid valged sirmid, mida varjuteatrilavadena kasutati. Päris taibukas mõte! Tekitas mingi allusiooni - ärge küsige, miks (krdi alateadvus viskab viimasel ajal mingeid vimpkasid) "Pianoolaga" (tegelikult ma tean küll, paigutus oli sarnane ning samamoodi nägin paremini üht ust või "varjulava"). Mõlemalt pool siis erinevad stseenid, elavad inimesed neid fuajees esitamas, seal prožeda, mida pärast lahkudes sai silmata. Ühesõnaga ruumi suurendati. Filmilik võte, mis oli mõjusam, kui film ise olekski olnud (meenutagem nt "Veronika otsustab surra" lavastust, kus film domineeris ning lõpuks etenduse tappis). Siin varjud ei tapnud, pigem andsid vürtsi juurde.
Okei. Tegelikult ma ei tahtnud midagi analüüsida. Ainult seda tahtsin märkida, et kunagi lähen ma kindlasti seda etendust vaatama ka siis, kui Jan seal mängib - või keegi teine tema asemel, aga kes on osatäitmisest teadlik pisut rohkem kui 40 minutit enne etendust. Täna nt üht tegelast (Ksenja) ei ilmunud. Ma tean küll, et seal oleks olnud allapoolevööd naljad, aga see selleks.
Nii et. Vanemuine. Ma maksan veel kord selle etenduse eest. Ja esmaspäeval toon oma eelmisel nädala pileti ka ära ja püüdke ainult mulle selgeks teha, et te enam neid tagasi ei osta :)
Käshi enne huvitas, et kaua Janil seigelda lastakse. Mina pakun, et mõnda aega. Nt järgmise filmini "Jan Uuspõld läheb Rakverre"...
Pildid http://www.vanemuine.ee
Sildid: Kiiksud, Mäng, Tartus juhtub
Kirjutas Kriux kell 9:26 PM
