Koolitusime alkoholi teemadel

Ei, täna ei toimunud reaalset prkatilist õppetööd, oli kuiv koolitus. Moreeno keskusest Aivar ja Tuuli rääkisid saalitäiele õpsidele alkoholist. Teema oli küll välja kuulutatud nii, et õpsid saaksid lastega alkoholist rääkida, aga välja kukkus... Nagu alati. Ma üldse ei eita, et alkoteemadel rääkida on keeruline. On. Aga. Kui juba rahva ette tullakse, siis mõned elementaarsed teadmised võiksid olla. Nt seadusandlusest, mis on ju esimene asi, mis õpse huvitab. Kõik peab kuskil kirjas olema, ilmeksimatult ja kontrollitavalt. Neil polnud meeles, aga õnneks oli Tervise Arengu Instituudist kohal üks proua, kes oskas asjakohastele küsimustele vastata. Põhimõtteliselt räägiti kolm tundi seda, et alkohoolikute perest pärit last tuleb toetada-toetada-toetada, aga kuidas jäi mulle isiklikult selgusetuks.

Otsesele kogemusele toetudes saan öelda, et lapsepõlves ei saa sellele probleemile ilmselt eriti pihta. Praegu on selle teemaga seoses kahetised tunded, kuid kuna ma tunnen oma perekonnalugu üsna hästi, tean iseenda piire, siis suhtun alati teemasse ettevaatusega. S.t. minu ja alkoholi suhe on sõbralik, kuid mitte familiaarne. Tolereerime ja asutame, aga õnneks ei ole lollimoodi ja lõpuni kiindunud. Mulle meeldib sotsiaalses ringis klaase kokku lüüa, mõnikord meeldib mulle konkreetselt sel eesmärgil kokku saadagi :D Nädala aja jooksul olen rohkem joonud kui eelneva kahe ja poole kuu jooksul. Kusjuures ma pole tsüklis, vaid lihtsalt sotsiaalselt aktiivne :D Pöhjuse leiab alati, aga see pole teema.

Tahtsin lapsed, alkohol ja klassijuhataja teemadel veel seda märkida, et igal klassijuhatajal tekkivad selle teemaga varem-hiljem kokkupuutepunktid. Mul tekkisid need esimese töönädala lõpus, kui põrguinglid olid 7. klassis. See selleks, ajalugu vaikib. Ja siis oli meil 7. klassi kevadel väike koosolemine, mida nüüd nimetame viimaseks klassiõhtuks, mis päädis koristava klassijuhataja vihasööstuga (mulle ei meeldi kellegi roopi kasida!). Eelmisel aastal käisime Rootsis ka veel, aga sellestki otsustas ajalugu vaikida. Ma olen kirjutanud alko värgiga vahelejäämise tõttu umbes 15 iseloomustust, käinud politseis, alaealiste komisjonis. Paar nädalat tagasi kohtusin alkohoolikust lapsevanemaga, kes mingil seletamatul põhjusel oli otsustanud kooli tulla. Siiani imestan, kui rahulikuks ma jäin. Ilmselgelt kannab kodune treening vilja, aga... Ajalugu vaikib.

Drinking is bad, okay. Sellegipoolest tarvitan ma alkoholi edaspidigi, olgu siis põhjuseks vajadus lihaselõdvestuse, keelepaelalõdvestuse, lodevuse või muu taolise saavutamine. Muide, ma tahtsin trükkida sõna "joon", aga see tundus ikka väga räige :P

Üksi ja kurvana joovad naised pidid olema kõige kergemini alkoholismi küüsi sattujad. Irooniliselt: who will join?

Laupäeva hommikul MSN-ides sain aru, et tõepoolest... Alko ikka vabastab keelepaelad lõpuni. Poiss ütles kenasti ja otse välja, et jo me siis kardame kainetena kontakteeruda. Millest on natuke kahju, aga elu on juba kord selline. Ja võib-olla ongi nii hea. Vähemalt pisut švipsis olles ei tormata kodunt välja kohtuma, drastilisi järeldusi tegema... Püsitakse raamides - pisut purjakil ning pisut pehmema keele raamides. Küllap on inimestel miskit viga, kui nad kainetena ei saa või ei taha endid vabalt tunda, aga selle üle ma filosofeerida ei taha.

Et asi oleks lõpuni selge: mulle meeldib aeg-ajalt juua. Ja kui teaks, et purju ei tee ega siis jooks. Ja tagajäärgedega tegelen ka alati ise, ei sunni teisi sellega tegelema.

Olgu öeldud, et söök oli koolitusel väga hea, sisuga oleks pidanud pisut tööd tegema või siis eesmärgid paremini sõnastama. Rääkimata sellest, et tunnistus, mis lõpuks anti, ei tunnista midagi... Väga halvasti sõnastet teatis hoopis. Tjah. Küllap nad ka õpivad alles.