Totaalne ummistus

Täna teravmeelne ja tähelepanelik neljanda klassi poiss küsis mu käest, mis ma arvan, kas õpsidel huumorisoont ka on. Vaatasin talle ülitõsise näoga otsa, ohkasin südamepõhjast ja olin sunnitud ütlema, et kuigi seda on raske uskuda, on see meil täiesti olemas. Kiiresti lisasin, kaksipidise arusaamise vältimiseks, et minu huumorisoon on totaalselt umbes. Mitte ei käi naljad läbi.

11 nädalat on olnud tore ja naljakas. Igasuguseid juhtumeid on ette tulnud, igast värgist olen läbi tulnud muie suunurgas värelemas. Täna tundsin keset e-kooli märkuse kribimist, et ma olen väsinud. Keegi raisk asetas õlgadele mingi koorma, mida ma hetkel kanda ei jõua ega taha. Lahti ka ei oska sellest saada. Huumorisoone ummistus ning raskustunne on omavahel otseses seoses.

Ma ei leia midagi naljakat totras olukorras, millesse ülemus mu täna asetas. Ma ei leia isegi mingit iva, et midagigi sellest õppida või tuleviku tarbeks meelde jätta. Lihtlabane näkku panemine. Igaühe huumorimeel läheks seepeale totaalselt umbe. Ausalt.

Muide. TV3 näitab kolmapäeva õhtuti rõlgeid ja õõva tekitavaid dokumentaalfilme, mis minus pehmelt öeldes kahtlust tekitavad. Kuradi kollased ning populistlikud, süvitsi ei minda. Neid vaadates tekib mulje, nagu oleks programmikoostaja odavast väljamüügist ostnud ühe ja 8 tükki tasuta kaasa saanud. Eelmise nädala tissi-teema ja täna ülekaalulisus ning maoklamber tuletasid mulle meelde, miks ma telekavaatamisest vahepeal loobunud olin.