Ajaplaneerimisel panen tühja

Nii. Mul on homme vaja raamatukogus ahvikiirusel läbi lugeda 10 lühemat ning 2 pikka artiklit. Seejärel pean asjad pakkima ning bussile jõudma - mõte on asjal ainult siis, kui jõuan 16.45 bussasse. See asi, mille jaoks ma olen sõna otseses mõttes, nina tatine, lugenud, on endiselt kuskil õhus. Kõvakettale pole midagi jõudnud. Ma enam ei tee isegi plaane selle kohta, mil värki arvatavasti kirja hakkan panema.

Kas tegu on siikohal tõdemusega, et kuna nagunii perfektset asja ei saa teha, siis ei viitsigi eriti pingutada?

Kuigi. Poolikult pole ma kunagi asju teinud. Ausalt öeldes on mul tekkinud pisike paanika, sest mulle tundub, et mõned päevad on puudu. Eriti kui arvestan, et homme juba sõidan ära ning päevad on kõik sisustatud. Võib-olla peaks siiski loobuma peost, trennist ning võistlustest? Sellisel juhul oleks mul veel 5 päeva (ühel päeval on koolitus ja siis ei saa midagi teha). Viis päeva oleks rohkem kui küll. Poolik päev see-eest on aga liiga vähe. Eriti kui ma arvestan, et väljamõeldud süsteem tundub kohe, kui selle paberile panen, lihtsustav ebahuvitav ning küündimatu.

Ühesõnaga. Möh.

Nutt ja hala, sest ma ei oska aega planeerida, prioriteete eristada, iseennast 100% tööle mobiliseerida ja end selle juures hoida.

Motikas on olemas, aga no kuulge. Liiga mugavalt tunnen end. K. eile soovitas teha tema moodi tööd - ööl enne esitamist :) Ma mõtlesin, et vähetõenäoline, aga praegu hakkab see üha tõenäolisemana paistma. Tjah. Poolik päev ning 2. jaanuar on veel jäänud.

Mõistus, ma endiselt ootan sind koju.