Aeg möödub rämeruttu

Oh. Esimene töönädal sai läbi. Jätkates sügisel pr. ülemuse ja siis osatava kolleegi poolt alustatud traditsiooni, lisagem siia juurde, et veel 19 nädalat. Siis on eksamiaega 3 nädalat. Selles perioodis on veel 9 nädalat ees.

Mitte et ma tahaks neid nädalaid lugeda... Asi on lihtsalt selles, et esimene töönädal läks väga kiiresti. Järgmine on umbes sama tihedalt ära planeeritud. Seejärel algab juba järjekordne teatriaeg, mis omakorda tähendab tihedat tööd. Mõned probleemid tekivad: nimelt millal ma jõuan tegeleda oma masterplaaniga ning puhata ja mängida? Ah?

Eile öösel lugesin päkapikk Ninatarga lugu "Kuidas kasvatada lastevanemaid" (Iko Maran). Lõpuks olin sunnitud, raamat käes, mööda tuba sammuma, sest uni tagus jalaga pähe ning paaril korral tabasin end püstijalugi magamas. Küsimused said tehtud ning lastel lugemiskontroll loodetavasti sooritatud. Täna juhtus seal klassis kaks paha asja... Mina vihastasin ja üks pisike armas tüdruk hakkas nutma. Lõpuks oli mul nii häbi ja ma ei suutnud kuidagi selgeks neile teha, kui kahju mul sellepärast oli, kuigi vabandasin nende ees ja üritasin kõigest väest. Paha-paha tunne jäi kohe esimesest tunnist sisse, nii et valmistusingi väga pahaks päevaks. Lõpp oli umbes sama rõve, sest põrguinglitele ei meeldinud eriti ühiselt vaadatud telelavastus. Töölehed on igatahes rämeda välimusega...

Nutt ja hala. 1. magamatusest; 2. südametunnistuspiinadest; 3. migreenist. Vaba järjekord, muide.

Kuulan veel natuke Tõnis Mägit, joon veel ühe kohvi ja vist hakkan koristama (kas tõesti????). Vägevad plaanid.