Repliik jalgadest ja Eesti asjast

Kolmapäeval käisin koolitumas. Väga asjalik päev oli, kuigi eelmisest õpikukoolitusega asja päriselt võrrelda ei saa. Ilmselt oli asi sihtgrupis - tol korral oli tegu selliste tegijatega, kes õpetavad peamiselt 2. ja 3. kooliastet, sel korral kippus asi algklasnikute tasandile. Ühesõnaga räägiti pisikeste laste õpetamisest. Veendusin, et ma olen suhteliselt võhik. Njah. Kasutegur oli olemas - kirjutasin selle kohta just täna pika-laia aruande (üks bürokraatia ilminguid, mis mulle kui suurele paberihullule väga meeldib), nii et ma pikalt ei hakka seletama. Koolituse highlight olid jalad. Ühel koolitajal oli suhteliselt lühike seelik (oma ea kohta) ja tikk-kontsaga kallihinnalised saapad. Ilmselt on E. oma jalafetiši minult pärinud: ma ei saanud pikalt pilku lahti neist jalgadest. Need olid nimelt imepeenikesed. 40ndates naisterahvas, kes nägi välja nagu neljakümnesed ikka, aga kelle jalad nägid väga head välja. Noh, olgem ausad, ma kirjutasin kõigepealt "paremad kui minul", aga siis sain aru, et see ei ole mingi näitaja. Kui mul 10 aasta pärast sellised jalad on, siis ma raudselt käin sama lühikese seelikuga ning muretsen samuti tikk-kontsaga saapad. Et mitte valesid arusaamu tekitada: ma muidu ei vahi naisi ja nende jalgu, mulle meeldivad meesterahvad :)

Eesti asja kohta ka paar sõna. Eile oli sünnipäev. Ma olin ka kutsutud nagu kõik ülejäänud Eesti Vabariigi elanikud ja kodanikud. Kena päev oli, ausalt. Täna on argipäev, meitel on ikka lipp maja küljes, sest ma ei ulatunud seda maha rappima. Ja mis siis, onju, lipp võib ka sünnipäevata lehvida. Loodetavasti õelad naabrid ei tule seda langetama. Pidusöögiks olid kalapulgad ja friikartulid. Presidendi piduliku vastuvõtu asemel vaatasin "Eesti otsib superstaari" saadet. Vat selline ignorant olengi. Kontserdi vaatasin küll pea täies pikkuses ära (see ju ei lähe ometi arvesse, et ma presidendi kõne ajal dusharis mulistasin, sest tahtsin pidu puhtana nautida? Ma lugesin kohe postimees.ee-st kõnet, ausalt.)

Ja veel. Ma pole kuude kaupa nii palju Eesti asja peale mõelnud kui täna. Elul on omad vingerpussid, mis ikka ja jälle mu teele küsi- ja hüüumärke saadavad.

Tänasest on lektüüriks Jaan Krossi "Kallid kaasteelised II". Ma tõepoolest jumaldan memuaare, mis on oskuslikult kirja pandud ning Krossi teos seda on.