Ei lärma ega veiderda
Väisasime jälle Vanemuist. Sel korral väikeses majas 21.02. Ingmar Bergmani "Lärmab ja veiderdab". Lavale seatud Roman Baskini poolt, kujundus Ervin Õunapuu, kostüümid Ann Lumiste, liikumine Janek Savolainen, muusika Tõnu Naissoo. Peaosas Aivar Tommingas, totajaskonnas pearõhk Helena Merzinil ja Raivo Adlasel. Terve hulk inimesi, kellest ma kunagi kuulnud ei ole, astusid samuti lavale.
Etendusest on mõned päevad juba möödas ning põhjus, miks ma nii hilja sissekande teen on väga lihtne - ma nimelt ei osanud midagi kirjutada. Ma ei osanud seisukohta võtta ja ausalt öeldes on ka praegu oma mõtete sõnadesse panemisega hulk raskusi. Pärast esimest vaatust tabasin end seisundist, millesse ma pole teatris ammu olnud - mul oli siiralt huvitav ja mulle meeldis, mida ma nägin. Selline rahu oli südames, et jah. Teise vaatuse ajal olin harjumatu olukorraga juba tuttav ning võtsin asja rahulikumalt. Oli rohkem aega juurelda ning siis oli ka väga palju tegelasi laval, kellel mingi oma kiiks välja elada - alates halvast hingeõhust ja lõpetades saiakeste-kohvi pakkumisega.
Taust: leiutaja Carl (A.T.) on hullumajas, kuhu ta on sattunud, sest ta on üritanud oma 22-aastast tüdruksõpra (H.M.) poolsurnuks peksta. 54-aastane mehike on vaimselt ebastabiilne leiutaja, kellel kinnisideeks kino teha. Hullaris kohtub ta Osvaldiga (R.A.), kelle abikaasa hullu plaani finantseerib. Esimene vaatus visandab põhitegelased, näitab ka Carli kummituslikku haiguse kehastust (keegi Marju Männik, kes laval poolalasti ringi patseerib), tutvustab tema haiglasliku Schuberti kirega, njah. Igatahes teises vaatuses on Carl koos kompanjonidega jõudnud oma läbikukkunud filmiga lapsepõlvemaale, kus filmimasin tõrgub ning neil on vaja film lihtsalt ette mängida - inimesed on ju saalis. Teine vaatus on küll veiderdamine, aga see oli väga hästi esitatud. Näitlejad mängivad teatris filmi ja neil on vaatajad. Ühesõnaga teater teatris võte on äärmuseni viidud ning meisterlikult esitatud. Vuih, mis sõnu ma kasutan, aga just nii see mulle tundus. Lõppeb see kõik loomulikult Carli vaimse kollapsiga, peresuhted ruineerivad.
Sisuliselt põhjamaine ja raske, kargus on vist õige sõna. Roman on igatahes väga huvitava tööga maha saanud ning A.T. roll on väga hea - usun, et kõige tugevam meesroll, mida ma sel aastal Vanemuises näinud olen. R. A. hull on lahe, aga palju kordi nähtud, ma olen õnneks nüüd juba temaga leppinud, nii et võin leebelt öelda, et kena kõrvalosa. Ilusast Helenast mööda minna ei saa... Ta on uskumatu. Uskumatult hea, tahan ma öelda. Väikese linna suure teatri viga on see, et näen näitlejaid ikka ja jälle ja kirjutan ikka ja jälle sarnaseid sõnu, aga ma arvan, et kõik, kes on vaadanud H. rolle viimaste aastate jooksul, nõustuvad minuga, et Vanemuisel on otse välja öeldes sitaks vedanud, et neil selline näitleja olemas on - erinev münt (õppisin selle sõna eelmisel nädalal ära :)) igas rollis ning nauditav vaadata ka siis, kui tal midagi mängida ei ole. Sel korral muidugi oli. Oh, ma ei taha pateetiliseks minna, ma olen endiselt kindel, et kirjutan kunagi pikemalt tema viimaste aastate rollidest... Vaade ja liigutus on tema puhul märksõnadeks, ta hingab nii, et seda on saalis näha - see tähendab, et ma vaatajana võin ju ometi end petta (?) mõttega, et see on rollist ringitud teistsugune hingamine, mida on huvitav vaadata. Okei. Ma ei lasku praegu pikemalt üksikasjadesse. Igatahes "Salemi nõidadest" "Lärmab ja veiderdab" etenduseni on väga hea rida.
Ah, et miks ma lärmamisest ja veiderdamisest ei kirjuta? Ma endiselt ei oska. Õnneks ma pole enam täiesti lummatud, aga seda esimese vaatuse järgset (nimetagem seda siis suureliselt katarsiseks) tunnet tahan veel endas kanda ja veel ja veel teatris kogeda.
Ütlen siis lihtsalt ja otse: väga lahe etendus. Neljapäevane igatahes raputas kõvasti.
P.S. Mitte sisu tilu-lilu, vaid teostus: näitlejatööd, kostüümid, kujundus (ruum ja muusika).
Etendusest on mõned päevad juba möödas ning põhjus, miks ma nii hilja sissekande teen on väga lihtne - ma nimelt ei osanud midagi kirjutada. Ma ei osanud seisukohta võtta ja ausalt öeldes on ka praegu oma mõtete sõnadesse panemisega hulk raskusi. Pärast esimest vaatust tabasin end seisundist, millesse ma pole teatris ammu olnud - mul oli siiralt huvitav ja mulle meeldis, mida ma nägin. Selline rahu oli südames, et jah. Teise vaatuse ajal olin harjumatu olukorraga juba tuttav ning võtsin asja rahulikumalt. Oli rohkem aega juurelda ning siis oli ka väga palju tegelasi laval, kellel mingi oma kiiks välja elada - alates halvast hingeõhust ja lõpetades saiakeste-kohvi pakkumisega.
Taust: leiutaja Carl (A.T.) on hullumajas, kuhu ta on sattunud, sest ta on üritanud oma 22-aastast tüdruksõpra (H.M.) poolsurnuks peksta. 54-aastane mehike on vaimselt ebastabiilne leiutaja, kellel kinnisideeks kino teha. Hullaris kohtub ta Osvaldiga (R.A.), kelle abikaasa hullu plaani finantseerib. Esimene vaatus visandab põhitegelased, näitab ka Carli kummituslikku haiguse kehastust (keegi Marju Männik, kes laval poolalasti ringi patseerib), tutvustab tema haiglasliku Schuberti kirega, njah. Igatahes teises vaatuses on Carl koos kompanjonidega jõudnud oma läbikukkunud filmiga lapsepõlvemaale, kus filmimasin tõrgub ning neil on vaja film lihtsalt ette mängida - inimesed on ju saalis. Teine vaatus on küll veiderdamine, aga see oli väga hästi esitatud. Näitlejad mängivad teatris filmi ja neil on vaatajad. Ühesõnaga teater teatris võte on äärmuseni viidud ning meisterlikult esitatud. Vuih, mis sõnu ma kasutan, aga just nii see mulle tundus. Lõppeb see kõik loomulikult Carli vaimse kollapsiga, peresuhted ruineerivad.
Sisuliselt põhjamaine ja raske, kargus on vist õige sõna. Roman on igatahes väga huvitava tööga maha saanud ning A.T. roll on väga hea - usun, et kõige tugevam meesroll, mida ma sel aastal Vanemuises näinud olen. R. A. hull on lahe, aga palju kordi nähtud, ma olen õnneks nüüd juba temaga leppinud, nii et võin leebelt öelda, et kena kõrvalosa. Ilusast Helenast mööda minna ei saa... Ta on uskumatu. Uskumatult hea, tahan ma öelda. Väikese linna suure teatri viga on see, et näen näitlejaid ikka ja jälle ja kirjutan ikka ja jälle sarnaseid sõnu, aga ma arvan, et kõik, kes on vaadanud H. rolle viimaste aastate jooksul, nõustuvad minuga, et Vanemuisel on otse välja öeldes sitaks vedanud, et neil selline näitleja olemas on - erinev münt (õppisin selle sõna eelmisel nädalal ära :)) igas rollis ning nauditav vaadata ka siis, kui tal midagi mängida ei ole. Sel korral muidugi oli. Oh, ma ei taha pateetiliseks minna, ma olen endiselt kindel, et kirjutan kunagi pikemalt tema viimaste aastate rollidest... Vaade ja liigutus on tema puhul märksõnadeks, ta hingab nii, et seda on saalis näha - see tähendab, et ma vaatajana võin ju ometi end petta (?) mõttega, et see on rollist ringitud teistsugune hingamine, mida on huvitav vaadata. Okei. Ma ei lasku praegu pikemalt üksikasjadesse. Igatahes "Salemi nõidadest" "Lärmab ja veiderdab" etenduseni on väga hea rida.
Ah, et miks ma lärmamisest ja veiderdamisest ei kirjuta? Ma endiselt ei oska. Õnneks ma pole enam täiesti lummatud, aga seda esimese vaatuse järgset (nimetagem seda siis suureliselt katarsiseks) tunnet tahan veel endas kanda ja veel ja veel teatris kogeda.
Ütlen siis lihtsalt ja otse: väga lahe etendus. Neljapäevane igatahes raputas kõvasti.
P.S. Mitte sisu tilu-lilu, vaid teostus: näitlejatööd, kostüümid, kujundus (ruum ja muusika).
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 5:14 PM
