eXTReMe Tracker

18. veebr 2008

Nõiad ja lõvid kapist välja

Võhikute jaoks ütlen kohe ära, et ei tule siit pedejuttu. Tuleb teatrijutt, lühikesevõitu lisaks kõigele. Pühapäeval väisasime Vanemuise lasteetendust jõuluajal suure menuga mängitud "Lõvi, nõid ja riidekapp" etendust (lavastaja Mart Kampus). Igatahes olime seal lasteta, aga see ei häirinud absoluutselt kedagi teist peale piletööri. Lapsi, kes oma mammade-papadega teatris olid, ei kottinud see kohe üldse mitte. Niisiis. Menuk oli lavale toodud. Mina, kes ma olen lugenud raamatut ja vaadanud, liigutuspisar silmanurgas, ära menufilmi, olin pisut paanikas, sest ei saanud aeg-ajalt aru, et mis täpselt toimus. Küllap see on täiskasvanuks olemisega kaasnev segadus, sest lapsed jällegi, ei lasknud ennast kohe üldse mitte häirida laialivalguvast tekstist, mida kohati halvasti artikuleeritult saali või siis lavasügavustesse suunati. Kuigi ma usun, et lapsed oleks sama kärarikkalt vaadanud ka ükskõik millist Vanemuise etendust. Esimese vaatuse ajal kukkus üks päga kõmm toolilt maha, aga see ei häirinud jällegi kedagi peale tema enda ja minu, kes ma ei suutnud ennast riidekapi-maailma sisse elada. Muidu toimus suur kommisöömine, valjuhäälne vestutamine, laste juhendamine ja vanemate nihelemine. Noh, lapsed nihelesid ka.

Ah, et peaks etendusest kirjutama?! Ega sellest eriti midagi kirjutada ei ole, eriti arvestades, et mulle pakkus tõepoolest teravamaid ja eredamaid elamusi hoopis saalis toimuv. Näitlejad olid laval, laternapost-elutuba-kivist käsulaudade ja lahingustseeni ala oli ka olemas. Saalist lavale vaadates häiris mind (krt, ma olen tõsiselt häiritud persoon!) see, et ma nägin lavatagust liiga selgelt. Kusjuures ma unustasin prillid koju. Võib-olla seetõttu näitlejatest üritangi end mööda rääkida. Ühesõnaga mulle ei meeldinud vaadata seda ala lavast, mida katsid mingid juhuslikud esemed, sh punane tulekustuti, mis seal küll pidi olema, seda enam, et palju tossu lavale lasti ning seega siis vist reaalne tuleoht oli olemas. Liiga troostitu on suure maja lavatagune (võluv, aga troostitu!). Keskseks kujunduselemendiks oli karussell-post, mis mulle kõige rohkem öölampi meenutas. Pöördlava on väga tänuväärne ning sai selles lavastuses kena rakenduse, iseasi, kas ainult sellega oleks pidanud piirduma. Laste taju ilmselt pole nii kiire kui täiskasvanutel, kui ma olen alati kuulanud siiras usus avaldusi, et lastele on keerulisem mängida-teha etendusi, sest nemad tabavad ära, kui sa valetad. Noh. Selle etenduse vaatajad - eeldusel, et nad sisust aru saavad - nägid enda ees tervet valevorstide karja. Liiga napp oli kogu see lugu. Seda enam, et film on väga vaatemänguline (ma tean, et need on erinevad meediumis, aitäh!) ja raamat põnevalt kirja pandud... Odavavõitu teostus.

Näiteljatest. Laura Peterson oli klass omaette, aga võib-olla see oli minu luul (Ragne Pekarevi ma ei suutnud kaheks sekundiks ka uskuda ja kuna Laural oli paar helget hetke, mil teda siiralt imetlesin kui eneses täiesti kindlat last, siis tekkiski selline positiivne ahaa-efekt Lauraga seonduvalt). Markus Luik oli ikka Markus Luik, nagu Ott Sepp oli ikka Ott Sepp. Viimane neist on ju univeraalne mees, teeb kõike, pruugib tal vaid kohale tulla, kui publik juba heatahtlikult muigab, lapsed kusjuures ka :) Markusel seevastu oli minu mäletamistmööda teine kena roll Vanemuises, sama tüpaaž (kui ikka võib seda sõna kasutada - sel nimelt negatiivsevõitu värving), aga tore oli teda jälgida. Tanel Jonase Aslan oli noh. Ma ei tea. Mitte eriti lõvi, Aslan küll, aga mitte lõvi, saate aru: ma nägin seal toredat poissi hästi oma osa täitmas, aga lõvi ja lõvilikkus olid lavalt puudu. Valge nõid Marika Aidla oli vette visatud tundmatus kohas. Päris põhja baleriin ei vajunud - hästi lavastatud tantsustseenid tõstsin ta pinnale ning naelutasid pilgud just tema külge, kuigi esimese vaatuse kõnemaneer oli suhteliselt tüütu ja kõrvu kriipiv. Salapolitseinik oli lahe, leopard ka. Merca kopratädi ja Lumiste kopraonu olid "söödavad", aga seda ma ju nende kaliibriga näitlejatelt ootangi, eks. Ülejäänud jäid suhteliselt varju (palju osatäitjaid, aga sutsakad esile ei tulnud).

Võtan kokku. Hea, et nägin, jälle kogemus juures. Halb, et kogemus on selline ei liha ega kala tüüpi. Ehk siis kunstiväärtust sellest tükist otsida ei tasu, filmi või raamatu uuestisündi ka mitte, isegi uusversiooni sünd on küsitav. Lihtsalt oli üht-teist lavale tõlgitud ning seda esitati kohati paatoslikult, kohati tantsides, kohati mängides. Oleks muusikat tahtnud lavastusse, tõelist muusikat ma pean silmas, mitte mingit kila-kola, hälinat, raevu ja sosinaid. Ma nimelt usun, et kujutlusvõime avardamisele annaks see kohutavalt palju juurde. Lasteetendus on minu arsenalis uus kogemus ning see ei jää kindlasti viimaseks. Kuigi see meenutas mulle üldplaanis 1988. aastal seal samas teatris tehtud ja nähtud "Miki hiir tondilossis" etendust, mis siiani mind kui eriti kehva lasteteatri näide kummitamas käib. A lastele meeldis, ma arvan. Muide, ma pole kunagi näinud nii kiiresti tühjenenud saali ja kasvavaid garderoobi järjekordi kui pühapäeval. Need tänapäeva lapsed ning nende emmed-issid on ikka väga kiired tegijad :) Elu on kiire ja minut maksab.

Mis ma sest ajast siin ikka raiskan.

Sildid: ,