Idüll küüneviili ja raamatutega
Ma olen nädalavahetust võtnud kui pikka puhkust. Teate küll, näomaskid, jalavannid, küünte viilimine-poleerimine. Ühesõnaga kõik need naiselikud nõmedused, millest ma reeglina mööda vaatan ja millega tegelemiseks - noh küüsi tuleb ju viilida - pean end ikka pikalt sundima. Tegelikult oli täitsa tore :) Eriti kui ma arvestan, et koos pika puhkusega on mul alati päevakorras ka raamatud. Nädalavahetuse saak: Hille Karm "Helgi Sallo. Helgib ja heliseb", Eric-Emmanuel Schmitt "Härra Ibrahim ja Koraani õied" ning "Mikk Mikiver. Teater" koostanud Lilian Vellerand. Viimane tõsi küll, ei ole veel läbi - mida üldse tähendab Miku raamatu puhul "läbi", on hoopis iseküsimus.
Helgi Sallo raamat on väga sarnane Ita Everist kirjutatud elulooraamatuga (M. Kilumets), on need ju ilmunud ühes ja samas Eesti Naise raamatu sarjas. Mõnes mõttes on mul väga kahju, et sellised raamatud on kokku pandud, kuid samas on mul väga hea meel. Alustan heameelest. Ma arvan, et on tänuväärne talletada jupike ajaloost ning panna see sellisesse päevakajalisse vormi, millest Kroonika lugeja ja "Üks päev..." vaataja aru saab. See tähendab, et need raamatud on justkui ajakirja artiklid, osa neist head intervjuud, on olemuslugusid (niivõrd kuivõrd), on meeldivalt helgeid mälestuskilde, mida ilmselt esseedeks võiks pidada (mitte kirjanduslikest kavatsustest, vaid tekstiehituslikest seisukohtadest). Tore, et jäädvustatakse kaduvat mälestust ja tehakse seda millegi tuttava kaudu ehk siis operetikultuurist ja -ajaloost räägitakse tuntud ja tuttava "Õnne 13" Alma taustal. Ega teisiti enam vist saakski, aga mul on ju õigus natuke kahjatseda? Mulle tundub lihtsalt, et sedalaadi raamatud lihtsustavad liigselt. See on nagu lastele suunatud uus "Robinson Crusoe" väljaanne, kus kogu sellest defoelikust pikast kirjeldust ja sellega kaasas käivast mõtisklusest on alles vaid tegevused nr 1 ja 2, mille vahel pole hingamispausi ning nii tekib lastele tunne, justkui olekski elu üksikul saarel üks suur äkšn. Jah, ma tean, et Helgi Sallost ja Ita Everist on juba kirjutatud elulooraamat, mhmh. Sellised tõsisemad. Aga ikkagi. Mul on ju ometi õigus öelda "aga ikkagi..."? Igatahes olen ma emalt saadud traditsioonilise jõulukingitusega väga rahul, mhmh.
Eric-Emmanuel Schmitti "Härra Ibrahim ja Koraani õied" sattus mulle Apollos näppu, kui Kessule kingitust ostsin ja kuna see oli allahinnatud ka, siis ma eriti pikalt ei mõelnudki. Tutvustus ütleb, et teos on prantsuse kaasaegse romaani esiautori mõtisklus islami üle nähtuna algul 11-aastase poisi silmade läbi. Päris nii see nüüd ei ole. Pigem on tegu mingi visandiga, mille mõistmiseks peab võtma aega ning tahtmist. Ma olen küll vaimustuses "Oscarist" ja Roosamammast" (sama autori teos), aga härra Ibrahim jättis mind siiski külmaks. Lugude maailm ei suutnud mind köita. Kuigi ma sain aru teatavast traagikast, mis seda juudi poissi Prantsuse agulis sundis sõbrustama araabia kaupmehega, kuid siiski jäi see miski, mida teosest otsisin, tabamatuks. Ilmselt asi ka selles, et võtsin seda lastekana. Minu viga. Vähemalt tean ma nüüd täpselt, kes on sufi.
Lilian Vellerannad "Mikk Mikiver. Teater." Kui seda ennist kirja hakkasin panema taipasin kimbatust, kuid tegin siiski kiire otsuse, et just selline on pealkiri. Ma olen tükati seda varem sirvinud, paljud artiklid - see on tõesti nii - on mulle tuttavad. Huvipakkuvamateks on esialgu esimese peatüki kolm esimest lugu ja viimase lood. Analüüsid ja siis meenutused. Teate küll. Nii et ma jõudsin tegelikult tagasi selle Eesti Naise raamatu teemani - sarnased lood pakuvad mulle praegu huvi, sest need teevad loojast inimese. Muu pakub ka, aga sellega olen juba tutvunud, need isiklikumat laadi lood panevad veel uudishimulikult lehte keerama, mitte kõntsa ja paljastusi, vaid hinge ja südant otsisin. Leidsin ka. Igaühel on suhe ja kõik tahavad selle kordumatult, iseendale truuks jäädes ning mitte südametunnistusega riidu minnes kirja panna. See on üks äärmiselt vahva raamat. Soe. Mis siis, et must ja ähvardav, aga sellegipoolest soe. Kui mul ükskord see kauaoodatud raamaturiiul olemas on, leiab Miku raamat endale koha Juhan Viidingu suure ja musta kõrval, seltsiks Jaan Krossi mälestused, mille teise osa Apollosse jõudmist kannatamatult ootan. Hakkasin Mikust kirjutama ja sattusin, ei tea kuhu. Nojah...
Märk, et tuleb lõpetada. Nädalavahetus sai läbi.
Helgi Sallo raamat on väga sarnane Ita Everist kirjutatud elulooraamatuga (M. Kilumets), on need ju ilmunud ühes ja samas Eesti Naise raamatu sarjas. Mõnes mõttes on mul väga kahju, et sellised raamatud on kokku pandud, kuid samas on mul väga hea meel. Alustan heameelest. Ma arvan, et on tänuväärne talletada jupike ajaloost ning panna see sellisesse päevakajalisse vormi, millest Kroonika lugeja ja "Üks päev..." vaataja aru saab. See tähendab, et need raamatud on justkui ajakirja artiklid, osa neist head intervjuud, on olemuslugusid (niivõrd kuivõrd), on meeldivalt helgeid mälestuskilde, mida ilmselt esseedeks võiks pidada (mitte kirjanduslikest kavatsustest, vaid tekstiehituslikest seisukohtadest). Tore, et jäädvustatakse kaduvat mälestust ja tehakse seda millegi tuttava kaudu ehk siis operetikultuurist ja -ajaloost räägitakse tuntud ja tuttava "Õnne 13" Alma taustal. Ega teisiti enam vist saakski, aga mul on ju õigus natuke kahjatseda? Mulle tundub lihtsalt, et sedalaadi raamatud lihtsustavad liigselt. See on nagu lastele suunatud uus "Robinson Crusoe" väljaanne, kus kogu sellest defoelikust pikast kirjeldust ja sellega kaasas käivast mõtisklusest on alles vaid tegevused nr 1 ja 2, mille vahel pole hingamispausi ning nii tekib lastele tunne, justkui olekski elu üksikul saarel üks suur äkšn. Jah, ma tean, et Helgi Sallost ja Ita Everist on juba kirjutatud elulooraamat, mhmh. Sellised tõsisemad. Aga ikkagi. Mul on ju ometi õigus öelda "aga ikkagi..."? Igatahes olen ma emalt saadud traditsioonilise jõulukingitusega väga rahul, mhmh.
Eric-Emmanuel Schmitti "Härra Ibrahim ja Koraani õied" sattus mulle Apollos näppu, kui Kessule kingitust ostsin ja kuna see oli allahinnatud ka, siis ma eriti pikalt ei mõelnudki. Tutvustus ütleb, et teos on prantsuse kaasaegse romaani esiautori mõtisklus islami üle nähtuna algul 11-aastase poisi silmade läbi. Päris nii see nüüd ei ole. Pigem on tegu mingi visandiga, mille mõistmiseks peab võtma aega ning tahtmist. Ma olen küll vaimustuses "Oscarist" ja Roosamammast" (sama autori teos), aga härra Ibrahim jättis mind siiski külmaks. Lugude maailm ei suutnud mind köita. Kuigi ma sain aru teatavast traagikast, mis seda juudi poissi Prantsuse agulis sundis sõbrustama araabia kaupmehega, kuid siiski jäi see miski, mida teosest otsisin, tabamatuks. Ilmselt asi ka selles, et võtsin seda lastekana. Minu viga. Vähemalt tean ma nüüd täpselt, kes on sufi.
Lilian Vellerannad "Mikk Mikiver. Teater." Kui seda ennist kirja hakkasin panema taipasin kimbatust, kuid tegin siiski kiire otsuse, et just selline on pealkiri. Ma olen tükati seda varem sirvinud, paljud artiklid - see on tõesti nii - on mulle tuttavad. Huvipakkuvamateks on esialgu esimese peatüki kolm esimest lugu ja viimase lood. Analüüsid ja siis meenutused. Teate küll. Nii et ma jõudsin tegelikult tagasi selle Eesti Naise raamatu teemani - sarnased lood pakuvad mulle praegu huvi, sest need teevad loojast inimese. Muu pakub ka, aga sellega olen juba tutvunud, need isiklikumat laadi lood panevad veel uudishimulikult lehte keerama, mitte kõntsa ja paljastusi, vaid hinge ja südant otsisin. Leidsin ka. Igaühel on suhe ja kõik tahavad selle kordumatult, iseendale truuks jäädes ning mitte südametunnistusega riidu minnes kirja panna. See on üks äärmiselt vahva raamat. Soe. Mis siis, et must ja ähvardav, aga sellegipoolest soe. Kui mul ükskord see kauaoodatud raamaturiiul olemas on, leiab Miku raamat endale koha Juhan Viidingu suure ja musta kõrval, seltsiks Jaan Krossi mälestused, mille teise osa Apollosse jõudmist kannatamatult ootan. Hakkasin Mikust kirjutama ja sattusin, ei tea kuhu. Nojah...
Märk, et tuleb lõpetada. Nädalavahetus sai läbi.
Sildid: lugeja sünd
Kirjutas Kriux kell 11:32 AM
