Teist päeva järjest olen kokku põrganud hulludega. Mitte füüsiliselt, aga meie füüsilised ruumid on lõikunud-põkkunud. Eile linnaliinikaga koju loksudes astus üks bussi ja jäi kuskile minu lähistele seisma ja enese ümber kätega vehkima. Täna hommikul vestles teine neist pikalt ja laialt nähtamatu sõbraga. Mõlemat saatis räme haisupilv, rögisemine ja limased köhahood. Mõtlesin hirmuga Kochi kepikestele, mida nad ilmselt väljutavad.

Aastaaeg on alanud. See tähendab kevad, mil inimesed teevad mõtlematud ja pisut kergemeelseid tegusid, muutuvad pisut hulludeks ja veidi ülemeelikuteks. Kindlasti ka üleväsinuteks.

Täna istusin arvuti ees, mängisin Mahjongi ja pisarad voolasid. Üks neist vaiksetest hulludest. Tülk-tülk-tülk on.

10-nädalane periood saab homme läbi. 10 veel.