Õue!

On nii, et pidevalt avaldab keegi millegi tegemiseks või mittetegemiseks survet. Olgu see siis sõbralik soovitus, mis algab sõnadega: "Oo, see on väga lahe, aga kas sa ei võiks ka..." Järgneb terve pikk nimekiri, mida veel võiks ja peaks ja tuleks ja saaks teha. Teine variant on muidugi see, kui keegi tuleb ja karjub sulle näkku: "Miks seeeeeee on ikka tegemata," või siis, "ma andsin ju korralduse, miks see asi ikka töllakil on?" Arvestades minu perfektsionismi, on arusaadav, et enamik neist korraldustest on a) andmata; b) ebaotstarbekad ja seetõttu täitmata. Nii et survestamine on minu jaoks läbinisti negatiivne teema.

Miks ma sellest kirjutan? Sellepärast, et lapsed arvavad, et nad võivad mulle survet avaldada. Täna andsin ühes asjas järele ning tulemus ei olnudki negatiivne. Nimelt on lastesse kodeeritud - ärge küsige, millal, kus ja kelle poolt -, et esimese päikesekiirega peaksid enamik tunde toimuma õues ja olema väga põnevad ehk siis mängime-mängime ja saadame õppimise kus kurat. Mina sündinud evil bitchina leian, et õuetund on kasulik ainult väga vähestel kordadel ning nõuab minult tohutut ettevalmistust ja läbimõtlemist, lisaks veel variant a, b, c ja ei-tea-mille ettevalmistamine, sest võib ju juhtuda, et esimene õpilane, kes end murule räntsatab istub koerajunni otsa või siis otsustab mõni suvaline kõrvaline kõurik, et tal on vaja tunnis olevate õpilastega suhelda või siis leiab keegi, et lahe on kooli territooriumile oma võrriga kõristama tulla, ei hakka kõiki tuhandet võimalust, mis võib juhtuda, üles lugema. Igav oleks. Igatahes olen lastele öelnud, et õue läheme siis, kui mul enam midagi õpetada pole ehk siis mitte kunagi, sest tõelise õpetajana, on mul võime alati midagi õpetada, ka kõige jaburamas olukorras, muide. Mis ma ikka... Läksin õue ja lapsed tegid kõike täpselt nii, nagu mina ütlesin. Saate aru. Mis tegelikult toob mu tõdemuseni, et vahel on surve hea ja vahel tuleb survele järele anda ja murduda.

Kuigi ma pärist täpselt ei tea, kuidas ma nüüd kuu aega põhjendan, et meil on vaja klassis istuda ja miskit õppida. Kuigi ka sõnamängud on head ja õpetlikud, aga minu jaoks need täna ammendusid. Seega. Mul on kevadpühade ajal kodune ülesanne välja mõelda terve hulk ülesandeid - õpetusliku ja kasvatusliku sisu, ent mängulise vormiga - , millega surve kasvades taas õues hakkama saada nii, et lapsed oleksid sama nummid nagu täna.

Oh. See üks õlu, mille pärast tööd jõin, tekitab mus krampe ja väsimust.

Täna öösel sõidame ekskursioonile.

Moi-moi!