Sada aastat...

4. aprillil Vanemuise suures majas Toomas Hussari näidend Gabriel Garcia Marqueze romaani ainetel. Lavastaja H. Toompere jr, lava E. Õunapuu, kostüümid P. Jänes, valgus H. T. ja T. Eimra. Osades R. Kütsar, K. Saldre, T. Jonas, R. E. Tamm, K. Pärn, H. Elviste, A. Kurvits, M. Jaanovits, A. Karmazina ja hulk teisi inimesi.

Vaatasin ja nautisin lava, sest kujundus on selle lavastuse puhul üks õnnestunumaid osiseid. Ei saagi eristada lava, kostüümi ja valgust (tegelikult ka muusikat, aga õnneks või kahjuks oli see nii orgaaniliselt lavastusest välja kasvav või just vastupidi sellesse integreeritud, nii et eraldiseisvana seda vaatluse alla võtta ei saa ning suuremaid-eredamaid "plahvatusi" ei olnud, seega jäi see tahaplaanile, mis ei ole ju üldsegi halb). Seega visuaalsest. Esimene pilt, mis vaatajate ette tuuakse ei sisenda julgust. Pigem paneb kahtlema ja küsima. Ikka seda vana ja tuntud küsimust "mismõttes" (just nii, kokkukirjutatult). Nööride-trosside-puupulkadega kinnitet palakas, taustal foon, esiplaanil näitleja(d) ja mõni üksik rekvisiit. On püss ja tuleb ka pauk. Vist. Pildid vahetuvad, aga foon jääb: aeg-ajalt värvi muutes, kord punakas, kord valge, kord sinine, kord ähvardavalt tume. Tõusev-vajuv "kardin". Kas mitte see ei peaks markeerima aja möödumist ja samal ajal seisma jäämist? Nii ja naa. Fooni esiletõusmine on seotud ka uste riviga, mis jõuliselt pilku endale kisuvad. Punane on selle lavastuse värv. Millegipärast meenus mulle Alatskivi mõis ja selle renoveeritud saalid, mille seinu katavad tekstiiltapeedid. Uksi eksponeeriv sein tõmbab pilgu endale ja toob tagalaval toimuva lähedale. Kui ma mõtlen lavastuse peale, mõtlen seinale-ustele ja siidjale materjalile, mis Alatskivil seinu katab. Palm (nimetagem see puud laval nii) tõmbab endale tähelepanu siis, kui tuleb juttu maast ja mullast. K. Pärna tegelaskujul on kombeks pingeolukorras mulda mugida. Naljakas on see, et pigem olid potis muidugi mulda imiteerivad graanulid, aga see selleks. Mullalõhn oli tajutav.

Sõna oli lavastuses palju, aga sel sõnal on kalduvus kaduda - minu jaoks ongi sõna mingi ühtlase massi moodustanud, repliike meenutada ilmselt ei suuda, aga pilt ja kumin on jäänud (loomulikult need taotlusliku pideva korduse repliigid välja arvatud! "Mis päev täna on?" jne - väga matiundilik võte, kuigi ma tean, et selle "leiutajaks" ja ka mitte "maaletoojaks" pole teps mitte Unt, aga minu teadvusse on see Undiga seoses kinnistunud). Eelnev toob mu muidugi nendingu juurde, et lavastus on väga matiundilik. Vanemuise suur lava ja kolossaalselt laiali aetud ja samas ühte ruumi topitud seltskond purpursel taustal hüsteeriliselt tegutsemas = Unt.

Macondo jumalast hüljatud linnakese sajasse aastasse kinni jäänud aeg anti edasi esialgu väga fragmentaarselt (räägin teose taustal). Teise vaatuse ajal enam ei markeeritud seda seisma jäänud aja paratamatut liikumist silmnähtavalt. Vaataja ise pidi nii tark olema ja seda tähele panema, siinkohal talle (eriti) appi ei tuldud. Ilmselt peitub siin ka minu jaoks lavastuse nõrkus - seda kordumise ja samas kordumatuse motiiv oli mu meelest lõpuni viimata. See aga ei ole silmnähtavalt ka olnud taotlus, nii et mis siin ikka.

Ma ei tea, kas Macondo inimesed oma surematuses on õnnelikud või mitte. Nad otsisid midagi, igaüks erineval moel ja erinevaid asju ja olid selles protsessis (ilmselt) õnnelikud, aga kas tulemus neid rahuldas, on juba iseasi. "Või milles siis asi on?" kui kasutada Toomas Hussari sõnu. Keskne oli R. K. Buendia otsingute lugu, varjud, mis teda piinasid ja samas edasi tegutsema innustasid. Buendia ja tema abikaasa (K. S.) suhe oli üks enam tähelepanu saanud teemadest. Kaks äärmiselt erinevat näitlejat, kes esmapilgul kohe üldse mitte teineteisega kokku ei sobinud, "mängisid" endid etenduse lõpuks tervikuks, nii et tõepoolest võis aru saada, et nad on koos ja aimata ka selle põhjuseid. K. S-i tegelase muutumine oli muidugi päris järsk ja esialgu uskumatu, aga kui järg jõudis järgmise põlvkonna murede juurde, oli see justkui usutav. Tugev, ent samas haavatav tegelane. Ja kuidagi naljakalt äkki on R.K-ist saanud vanema generatsiooni esindaja :) Nende pojad olid naljanumbrid - T. J. ja R. E. T. lustisid laval rollidest viimast võttes, uskumatult rumal (vaieldav, ma tean) Aureliano ja rämedalt jõhker Arcadio esindasid teist põlvkonda, kes ilmselt ei osanud eelkäijate loodut lõpuni hinnata, ei võidelnud sama võitlust, ja olid üldiselt vist igasuguse võitluse, mis millenigi viiks, vastu. Kohalolevad erineval moel. M. J. don Apolinare oli kummaline tegelane, kes tegelikult tegutses laval täielikus sünkroonis R. K-i Josega. Ühe inimese kaks poolust? Vähemalt nii tundus sel konkreetsel etendusel. Stseen, kus ta toolil korraks on uinunud, valge ülikond seljas, ning siis tukastades toolilt libiseb, on üks eredaimaid hetki (loogika ütleb, et see oli lihtsalt väga hästi valgustatud stseen, aga mõistus tahab uskuda, et see oli lõpuni lavastatud misanstseen, mis väga hästi õnnestus). Esialgne ülbus asendus laval mingi mugandumisega (kas aja puudumine tekitas selle?). Tema tütred (A. K. ja P. S.) tõid tegelasse pehmuse, samas nt olid mõlemad naised sel isa pehmuse hetkel karmistunud ja muutunud kohati külmaks ja jäigaks. Pulmastseen (M. Undi "Laulatus"!) andis seda üsna ilmekalt edasi. Hea üleminek, kuigi aja möödumine muul moel jäi markeerimata. Tüdrukute suhted erinevate meestega lõid teise vaatusse oma rütmi.

Rütmi aitasid luua muusikud, lahe leid. Vasakpoolses servas lisaatraktsioon, mis tähelepanu näitlejatelt ja loolt kõrvale juhtisid, samas sellesse oma "biiti" lisades. Seda ma silmas pidasingi, kui mainisid, et muusika oli orgaaniliselt loos. See eksisteeris samal ajal ja samas kohas, osadeks võtta on seda raske. Muusikamees sai kõlava aplausi ja ta oli sellest iga käteplaksu kuhjaga ära teeninud :D

Kokku võttes: fragmendid, lugu, lugu, fragmendid, lõpetamatus. Aeg justkui oleks ja justkui poleks. Korraga.
Biit.
Not diip.