Endaga hädas olevad mehed

Kokkuvõtlikult: eelmiselt nädalal Saksa Kultuuriinstituudis "Elling" ja eile väikses Vanemuises "Mesimees". Mõlemad head, mõlemad Mäeotsa seatud, mõlemad vussidest meestest. Või puntras olevatest inimestest. Look who´s talking.

Kütsari Elling oli hea, Jaanovitsi Bjarne veel parem, kiisud vahvad (:D). Eriti hea stseen oli resto oma, kus Kütsar hoole ja armastusega kiisudelegi kartuliputru, sealihakastet ja pisut porgandisalatit kaasa pakkis (garneering muidugi mõista ka). Mõnusa vindiga leid ja lõpuni läbi mängitud. Kui bussitäit õlasalliga daame poleks esireas ja teiseski valjuhäälsel jäbisenud, oleks veel eriti kena käik olnud. Hea oli, ma ei hakka heietama. Teise toa (tegelikult ka trepikoja ja naaberkorteri) markeerimine ja nähtavaks-kuuldavaks tegemine oli põnev, aga ilmselt see on seda sorti põnevus, mis selliste sopiliste mänguruumidega kaasnebki (vt kõigepealt "Pianoolat" ja siis teisi Vanemuise Sadamateatris etendatavaid lugusid).

Sepa Felix polnud kahe eelneva vusserdisega võrreldavgi. Seda enam, et alt kumas pidevalt olematu võrdlus, kuidas Uuspõld oleks mänginud. Nuriseda pole midagi, veel üks joodik Hanneselt, põnevad rollid aga Karin Tammarult ja Külliki Saldrelt. Ma peaaegu uskusin, et ninaoperatsioon oli äsja toimunud ja päris kindel tundus olevat seegi, et Felicity on hädavarese terane tütar. Mercalt roll tuntud headuses, kusjuures ei kasutatudki tagumiku trikki, kuigi vabalt oleks võinud (mulle vahepeal viirastus, et näitleja ikka üritas tagumist otsa publikusse pressida, et nalja ikka nabani oleks). Mind häiris aga, et olin seda lavakujundust juba näinud - ma tean, et pole lõputult võimalusi Inglise aia kujutamiseks, aga kuidagi kulunud oli see (vt "Kõik aias"). Tähelepanu koondas ristikujuline moodustis lae all, mis muide üsna madalale oli toodud ning pidid eriliselt aeda piiritlema ja rõhutama selle olulist rolli. Põnev vaadata, aga muud ei midagi.

Võta kinni. Kuna olen terve nädala mingi täielik pätakas of the häda olnud, siis tunnen erilist sümpaatiat teiste omasuguste suhtes. Päriselu mehed oskavad teha näo, et neil on kõik kõige paremas korras; naer on silmis ja südames. Jajah. Ongi nii, et keegi istub oma häda otsas ja üritab miskit lahti harutada ja mingil ainult enesele teadaoleval moel korda luua. Luua enesele rutiini, harjumusi, ei tea mida... Lõpuks nimetatakse need ümber nt peretraditsioonideks. Traditsioone tuleb ju au sees hoida, eks.

Ja nüüd kujutage ette, et olen näost sinakasvalge ja üritan okserefleksi maha suruda; kõik traditsioonid - näo tegemine, et miski traditsioon on püha, ajavad südame läikima; ma ei viitsi stressata, kuigi põhjust on ja mööda sellest hiilida ei saa ega oska; kas laseme kõigel minna? muidugi, jalaga lükkame veel hoogu, et kiiremini allamäge minekut saaks teha; äkki saab kiirustades ja mitte hoolides kõik kiiremini otsa ja tekitab vähem pisaraid? võta ennast kokku, loll tibi!