Another panic attack. Yesterday, while I was going home. Huvitav on 45 minutit kõndida ja huulde hammustada. Ikka selleks, et kõva häälega nutma ei hakkaks...

Kell.

Mõned tunnid hiljem üritan jätkata, kuigi tean, et varsti segab jälle kell või siis enne mõni laps-kolleeg, kellel on midagi vaja. Tore. Saan hakkama.

Paanikahoogu ei ole ma võimeline jäädvustama. Sel korral sain ma vähemalt enam-vähem aru, miks see tekkis, aga ära hoida ma seda siiski ei suutnud, kuigi kõigest väest üritasin. Kui tundsin, et käest ära läheb hakkasin paaniliselt helistama, aga kuidagi juhtus nii, et ükski neist numbritest, mida valisin, ei vastanud kohe ja sõnumitelegi reageeriti alles paari tunni pärast. Oma kodutänaval suitsu süüdates olin peaaegu rahunenud, kuigi tuppa astudes algas kõik uuesti: külm higi, kuum higi, südame läikimine, kramp kõhus, oksemaitse kurgus, silmanärv tõmblemas ning pisarad ja tatt vaheldumisi nägu pidi alla veeremas. Ja just ütlesin, et pole võimeline paanikahoogu jäädvustama. Suhteliselt rõve lühikirjeldus seegi, ma leian.

Kui ma kodutrepil, valge marbs käes suitsemas, villased sokid ja varbavaheplätud jalas, istusin ja nutsin, vaatasid möödakäijad mind ehmunud pilguga, ilmselt mõeldes, et see tsikk on a) üle tõmmanud; b) üle joonud. Või midagi hullemat. Ei huvita.

Mõni nädal tagasi lugesin Sofi Oksaneni raamatut "Baby Jane". Sain enam-vähem aru, millega peategelased päevast päeva pidid diilima.

Elu on Soome film.