Kes oleks võinud arvata...

Arvata seda, et kena kevadine emadepäeva puhul maal käimine päädib näljase sääseparve ja muude identifitseerimata putukatega põkkumisega. Nemad põkkusid, ma olin tööhoos ja ei pannud seda tähelegi. Oksarisu vedamise tulemus (vedasime neid proua ema käsul, kes väidetavalt olevat kohalikus vallavalitsusest saanud käsu teeperved puhtaks teha ja delegeerinud ülesande isale, kes arvas, et puhtaks tegemine tähendab kogu võsa maha võtmist ja pervele kõdunema jätmist) on kätel 42 umbes sentimeetrise läbimõõduga punast latakat, mis vaheldumisi - olenevalt kratsimise intensiivsusest - väljutavad erinevaid vedelikke ja on süüdlased, miks mu kätel jalgadel pole enam grammigi päikesest ning ka naha uuenemisprotsess on tõsiselt käsile võetud. Voodi, püksid, sokid, küünealused on ära kraabitud nahka täis. Olen sunnitud öösel kell kolm - juhtus eile - tõusma ja tule süütama, et saaks rahus ja läbimõeldult kraapida. Rääkimata sellest, et kõik vahetunnid mööduvad kraapides, tunni ajal olen naelutatud laua taha (ma reeglina ikka üritan tööd püstijalu teha), et saaks võimalikult märkamatult krapseldada. Jumal tänatud, et mul on kaks funktsioneerivat kätt: saab korraga ja sünkroonselt jalgu kraapida. Kuigi... Kui oleks vähem käsi ja jalgu, oleks ka vist vähem sügelust.

Eelneva jutu kirjapaneku ajal tegin kolm pikemat kraapimispausi.

Moraal (igas jutus on see olemas!) on ilmselge: emadepäev või mitte, sääsemagnetilist tööd tegema ei sunni mind mõnda aega ka mitte surma ähvardusel.

Hea, et Eesti ilm jälle nõrka paneb: ei pea kogu maailmale oma kratsitud jalgu näitama, võin rahus nädala lõpuni krõhveldada.