Ideaalne laupäeva hommik algab hambapesu ja kuuma kohvi, mitte kõhuvalu, leige vee, kohvipuru ja sigaretiga. Juhtub. Eile oli üks neist reedestest päevadest, mis murdis mu jala pealt voodisse kell kuus õhtul. Tegelikult see ei olegi reede, mis murrab, murdjaks on kogu eelnev nädal, aga seda on kummaline uskuda. Reedeti peaks just änks sees olema - töönädal läbi jmts - aga pole nii. Ainuke mõte, mis mind saadab, on: "Voodi, voodi, voodi." Ja mis siis.

Töönädal oli äärmiselt kaka. Lubasin endale küll, et ei mõtle ebameeldivatele asjadele, aga loomulikult oli seda kergem mõelda, kui teha. Mõtlesin ikka. Peaaegu 24/7. Murdsin endale antud lubadust ja rääkisin toimunust K.-le, mis tundus kohe täiesti valena. Mitte et ta poleks kohe tahtnud maailma muutma hakata, tahtis küll, aga kuna ma tean, et ta ei saa maailma muuta, siis oli see ainult üks mõttetu mitte edasiviiv jäbin. Väga tume nädal oli. Võib-olla järgmisel suudan endas negatiivse hoiaku maha suruda ja tegutseda nii, nagu polekski midagi juhtunud. Õnneks oli terve peotäis vabandusi olemas.

Ma tunnen iga minutiga, kuidas kõik muutub. Isegi mõte laupäevast ja titadest ei suuda naeratust näkku tuua. Halloooooooooo, reaalsus. Maale emale lillikesi viima ja kraapima-kraapima-kraapima.

Maikuu sakib sajaga.