Ilus oled, ilus oled!

Ei saa ju olla pahane, kuri, tige, torssis, väsinud, tüdinud ja ei-tea-mida-veel, kui Tõnis ise tuleb tuppa ja laulab elurõõmsalt: "Ilusa oled, ilus oled, ilus oled sa" Tegelikult laulab ta muidugi isade maast, aga ma võin ju oma turvalises mullis selektiivselt kuulata, eks?

Arvestades, et ma täna täiesti valel ajal tööle läksin (nii paar tundi vajalikust varem) ja päris pikalt tühja panin (st istusin tehes kõige tüütumaid asju ehk siis pannes käitumise ja hoolsuse hindeid e-kooli... paar veerandit tagantjärele), saab ikkagi väita, et täna oli asjalik päev. On ju asjalik, kui põrguinglite hinded on välja pandud. KÕIGIL. KÕIGIL POSITIIVSED.
Nii et mõningane heaolumull on täna lubatud. Lisaks kõigele hakkasin eeposelaadset aruannet kirjutama, mille tähtaeg on varsti ja kus tuleb lõdva randmega loovust kasutada (kirjutada tuleb lihtsalt ebaloomulikult palju). Jumal tänatud, et ut-is sõnaseadmist sai harjutatud kümnete tuhandete tähemärkide kaupa! Enne kirjutama asumist olin pisut paanikas, et ei saa vajalikku arvu märke täis, aga see hirm kadus, kui ma, läpu süles ja suits hambus, aiatoolil lamasin ja kirjutama asusin. Tuleb tööle kallale asuda ja seda teha, onju, mitte muliseda, et ei saa. Küllap ma pühapäeva õhtul jätkates vihkan ennast jälle, sest loovkirjutamiseks on vaja erilist hingeseisundit ja see ei tule niisama. See tuleb siis, kui oled end poputanud (päevitanud, ostnud liiga kalleid kreeme, ostnud ja lugenud luuleraamatuid, söönud paarsada grammi šokolaadi, näinud titasid, silitanud kiisupoega, kuulanud töö ajal, kõllid põhjas, Metallicat ja teinud muid väikeseid rahustavaid tegevusi). Seda kõike pühapäeval kordama hakata on ebareaalne. Seega loodan ei-tea-millele ja tiksun edasi.

"Ja tunnen rõõmu sellest muusikast, mis inimestele teeb head," laulab Tõnis mu arvutis.

Hea on.