Põrguinglid!

Uskumatu sai tõeks. Läbi kolme aasta olen ma sellesse blogisse teinud sissekandeid põrguinglite seiklustest. Põrguinglid olid minu klassi õpilased. Eile said nad direktorilt lõputunnistuse ning lendasid nelja tuule poole.

Mul ei olegi päriselt kohale jõudnud, et nüüd nad pole enam minu lapsed (ma muide ei kasuta eriti sageli seda sõnapaari), vaid indiviidid, kes õppisid lühemat või pikemat aega koos. Kolme aasta kaoprotsent oli megasuur, aga vähemalt viimase õppeaasta 100% sai täidetud. Mul on nende kõigi pärast hea meel, ilmselt ka seetõttu, et lõpuks suutsid nad endid ületada (kuigi ilmselt oleks ausam öelda, et nad vastasid rohkem minu standardile, mis on ebaloomulikult kõrge :P). Põrguinglid olid lillekestega aulas, vanemad otsisid mind üles siis, kui ma arvasin, et nüüd on kõik läbi ja ma võin kohvi juua ja torti süüa. Lahe!

Ütlesin neile lakooniliselt aitäh, aga palju jäi ütlemata. Ma arvan, et eelkõige seetõttu, et tahtsin end kaitsta. Igasuguste emotsioonide eest. Ei tahtnud viha, ei tahtnud haledust, pisaraid. Suutsin eile neid kenasti vältida, korra, nähes nelja lapse ripsmetes neid läikimas ja kuuldes neid kähedas hääles, küll neelatasin, aga sain selle endasse tagasi suruda. Mis siin ikka, eksju. Ma arvan, et osaliselt nutsin oma nutud juba enne eksamiperioodi kõige suuremas närvivapustuses olles ära. Natuke on veel tulekul. Nii. Nüüd hakkab väsimus kohale jõudma. Magamata ööd, igapäevased junkfoodi laarid, valutav käsi ja jalg, eileõhtune Gordon.

Täna oli viimane tööpäev.