Mõnda raamatut

Et siis täna hommikul lõpetasin kolmanda Potteri maratoni. Nimelt on tavaks saanud, et loen suvehakul järjest kõik võlurpoisi seiklused läbi. Pärast esta eksamit reeglina alustan ja enne juuli algust on läbi. Täna öösel lahistasin nutta, nagu loeks raamatut esimest korda ja ei teakski, et kõik lõppeb ju ometi õnnelikult. Äärmiselt häiriv, aga samas kosutav :)

Ja siis jõudsin raamatuni, mille lugemist vist eriti paljud minuealised ei tunnistaks, selle soetamisest rääkimata. Jaani ajal kinkisin K.-le selle teosekese ja kui koju saabusin, siis sain ise samasuguse kingituse :D Jajah. Jutt on Reet Linna elulooraamatust "Paljugi võiks öelda veel..." , mille kirja pannud Meelis Kapstas. Noh. Lugesin selle täna kiirelt läbi, et agooniat mitte pikemaks venitada, K. luges juba paar päeva tagasi. No on jabur. T. just täna ütles, et ta on kuulnud sellest raamatust ja juba selle tõttu tahaks lugeda, sest ta ei saa aru, mida on Reet Linnast ometi kirjutada. Oli küll kirjutada. Esimesed 43 lehte olid kõnekelsed, Iffi mainiti juba esimese küsimuse vastuses (küsimus ei olnud Ifi kohta) umbes 10. lauses (peamiselt lihtlaused ja täis kõnekeelsusi). Ifist tuli juttu edaspidigi ja mitte vähe. Samas ei jäänud mainimata ja teised mehed, naised, lapsed, kolleegid, tuntud inimesed, kes Haugide, Otsade, Linnade kodudest sisse-välja käisid. See raamat on nagu üks väga pikale veninud Kroonika intervjuu. Teate küll, suviti trükitakse seal neid 7-leheküljelisi, kus on palju pilte ja suurt midagi öeldud pole. Reet Linna raamat vastupidiselt sellele kubises jutust, Reedal oli öelda lüll. Planty...

Jääb siis nii...