Pool puhkust läbi ja pool veel ees
Täpselt nii ongi: 1 kuu puhatud ja 1 veel jäänud. Aeg läheb kiiresti, neid asju, mis plaanis olid, olen teinud, aga ikkagi on palju veel teha. Eriti ei viitsi ka, nii et võtan täiesti rahulikult (selles mõttes, et kui ei jõua saarele sel suvel, siis lihtsalt ei jõua, mis seal ikka). Tahaks (vaimset) tervist parandada, rahulikult jorutada, nokkida maasikapõõsas, süüa grillliha, toormoosi, kurgisalatit, lugeda ohjeldamatult ja suhteliselt valimatult, mitte olla netisõltuvuses ja mitte tekitada tühistest (või mitte nii tühistest) asjadest ja olukordadest stressi.
Puhkuse esimene kuu lõppes Tartus koos Leelo Tungla "Seltsimees lapse" ja John Irvingu "Garpi maailmaga."
"Seltsimees laps" on sedasorti ilus raamat, mida on kahju lugeda, et äkki lähevad lehed kortsu või mustaks või loksub kohv kaanele ja kahjustab jäädavalt ilusat mustrilist tekstiili. Lugesin selle mitte küll järjest, aga suhteliselt ühe hingetõmbega läbi. Pillisin juba esimesel lehel, raamatu jooksul korduvalt ja loomulikult lahistasin nutta ka lõpus. Mitte selle pärast, et kurb raamat oleks olnud, vaid selle tunde tõttu, mida kirjanik suutis esile kutsuda. Ei meelitanud pisaraid, ei, vaid oli siiras-naiivne ja iga mõistusega ja pisut ajalugu tundev inimene peab seisukoha võtma. See pisut pühalik (tahtsin kirjutada "halemeelne", kuid see on vale sõna, minu jaoks negatiivse konnotatsiooniga) tunne on juba raamatu kujunduses. Võtan kätte ja käitun sellega aupaklikult. Aupaklikult tulebki mälestustesse suhtuda, aga millegi tõttu ma seda alati ei tee. Selle raamatu puhul muidugi lisas kohustuse aupaklikkust tunda lapse vaatenurga kasutamine (Viivi Luik ja "Seitsmes rahukevad" on väga sarnane raamat, aga kahjuks herr Veidemann on lisanud sellele teosele minu jaoks mõned konnotatsioonid, mis vähendavad pühalikkuse tunnet). "Seltsimees laps" pole lasteraamat, aga samas on see väga lapselik raamat. Ma ei tea, kas ajalugu ja nõukogude elulaadi tundmata saavad lugejad sellest aru, kaldun arvama, et seda võidakse pidada mingiks haledaks soperdiseks, aga võib-olla ma alahindan oma noori kaasmaalasi. Lastepoolne vastuvõtt ma arvan oleks hea (juhul kui peres on keegi Siberis olnud, siis nad teavad, mida see tähendab...), aga noortes ma kindel pole. Ah, mis ma ikka. See on sama lahe kui "Kristiina, see keskmine", mis on üks lahedamaid Eesti lasteraamatuid :) Tunnet on kuradi keeruline sõnadesse panna, sellepärast ongi olemas kirjanikud ja kuna mina seda ei ole, ei suuda ma päris täpselt sõnastada (ega kavatsegi seda teha, avastamisrõõmu peab lugejale ka jätma :)), mis selles raamatus köidab. Ilmselt ikkagi laps, nähtavad ja terved peresidemed, hoolivus, kirmud, millest üle saadakse, tegelikkuse nägemine endale sobivas suunas... Ja kõik see meisterlikult kirja pandud. Nii, nagu seda suudab teha üks parimas eas lastekirjanik, kellel reaalsustaju olemas ning vaatepunkt reaalse maailmaga suhtlemiseks samuti kindel.
"Garpi maailma" kohta olin juba enne lugemist kuulnud palju positiivset, aga sisuga polnud tuttav. Oli küll mõjus raamat. Ma ei tea, kas "Seltsimees laps" on helge tundetooniga aitas kaasa, aga lugemine läks kiirelt ja enamasti oli põnev ka. Garp ei olnud haige inimene, kuigi ta aeg-ajalt tegutses ebaratsionaalselt (no täiesti jabur väljendus!). Arengulugu oli ehk kõige põnev, kirjanduslike katsetuste algus oli samuti nauditav. Vahepeal tuli aga nii palju tegevust ja tragöödiat, et ma haigutasin (õige pisut). Irvingu poolt väga detailselt edasi antud (võib-olla mulle ainult tundus nii) lapse- ja noorpõlveaastatele järgnes üsna kiirelt visandatud ja mitte nii detailne täiskasvanuaeg. Mis viib mind selleni, et ilmselt ongi nii: noorpõlvest on, mida meenutada ja seda kiputakse idealiseerima või osutama sellele ehk teenimatult palju tähelepanu ja siis kui rutiinne täiskasvanuelu kätte on jõudnud, siis polegi suurt midagi teha-öelda (keda ikka see söömise ja sittumise lugu huvitab, kui kasutada Soome joomahullu sõnu). Ainult siis, kui inimest tabavad tragöödiad, tuleb neid detailselt lahti kirjutada, Garpi puhul on seda kohati tehtud liigagi täpselt, nii et minu jaoks muutus see tüütavaks ja samas on jäetud olulised asjad ütlemata (lugejal tuleb endal avastada: ma olin kuradi pettunud, kui sain aru, et olin üsna täpselt oletanud, mis juhtus Garpi noorema pojaga ning tema naise armukesega, isegi Garpi ja Heleni edaspidise oletatava käitumisega panin täppi). "Garpi maailma" finaal oli nagu Ameerika film. Päris hea võte, mulle meeldib, kui otsad näiliselt kokku korjatakse ja kõik tegevusliinid ja -liini pojakesed justkui kinni sõlmitakse. Mõnes mõttes on tegemist petmisega, aga samas antakse turvalisuse illusioon, et nüüd on see LÄBI. Paneb mind alati muigama. Dokumentaalfilmides mulle meeldib, kui asjad kokku võetakse, mängufilmides mitte, sest siis on mul tunne justkui topitaks mulle ette kellegi teise reaalsust. Raamatuga siis nüüd sama lugu: see oli kellegi teise lõpetus. Polnud enam Garpi stiilis ja püüdis olla võimalikult... entsüklopeediline, kliiniline ja detailne. Puh. Triviaalselt (mulle meeldib triviaalsus, haaaaa): hea raamat oli ja tekitas küll mõtte, et peaks veel Irvingut (üle) lugema, sest ma pole oma mälus päris kindel (kuklas tiksub, et olen veel temalt midagi lugenud, aga see on ainult tunne, mida ei toeta ükski konkreetne mälukild).
Vot nii. Ja nädala lõpetas Soome roppari (roppkirjanik) Juha Vuorineni "Joomahullu päevaraamat". Pole ammu (või üldse mitte?) midagi nii genitaalirohket lugenud, aga nalja oli nabani. Ma tunnistan, et seda sorti naljad on minu jaoks naljakad (jalaga tagumikku komöödiaid ja another stupid highschool komöödiaid ma vihkan, aga see raamat oli naljakas, ausalt). Järg ootab lugemist, eks siis näeb, mis arvamus lõpuks kujuneb. Ahjaa. Üks õpilane valis selle raamatu endale lugemiseks ja nüüd ma saan küll aru, et oleks pidanud pisut ta hoogu pidurdama, aga samas: kui laps tahab, las loeb (isa oli ju ometi selle raamatu talle kätte andnud, nii et kes olen mina, et teda keelata, onju). Nüüd ma siis vähemalt oskan kontrollida neid teismelisi, kes järgmisel korral seda loevad :D
Selline lugu. Tallinnas on tore. Aeg läheb kiiresti, aga las ta läheb, sügis tuleb nii või naa.
Kintsist ma ei viitsi kirjutada muud kui, et 2 tundi ja 35 minutit "Narnia kroonikad. Prints Caspiani" oli muidu tore, ainult et ma edaspidi mõtlen, kas on ikka otstarbekas endale sisse kaanida suur Fanta ja istuda mingite teismeliste põlvevõdistajate ette :P
Lill.
Puhkuse esimene kuu lõppes Tartus koos Leelo Tungla "Seltsimees lapse" ja John Irvingu "Garpi maailmaga."
"Seltsimees laps" on sedasorti ilus raamat, mida on kahju lugeda, et äkki lähevad lehed kortsu või mustaks või loksub kohv kaanele ja kahjustab jäädavalt ilusat mustrilist tekstiili. Lugesin selle mitte küll järjest, aga suhteliselt ühe hingetõmbega läbi. Pillisin juba esimesel lehel, raamatu jooksul korduvalt ja loomulikult lahistasin nutta ka lõpus. Mitte selle pärast, et kurb raamat oleks olnud, vaid selle tunde tõttu, mida kirjanik suutis esile kutsuda. Ei meelitanud pisaraid, ei, vaid oli siiras-naiivne ja iga mõistusega ja pisut ajalugu tundev inimene peab seisukoha võtma. See pisut pühalik (tahtsin kirjutada "halemeelne", kuid see on vale sõna, minu jaoks negatiivse konnotatsiooniga) tunne on juba raamatu kujunduses. Võtan kätte ja käitun sellega aupaklikult. Aupaklikult tulebki mälestustesse suhtuda, aga millegi tõttu ma seda alati ei tee. Selle raamatu puhul muidugi lisas kohustuse aupaklikkust tunda lapse vaatenurga kasutamine (Viivi Luik ja "Seitsmes rahukevad" on väga sarnane raamat, aga kahjuks herr Veidemann on lisanud sellele teosele minu jaoks mõned konnotatsioonid, mis vähendavad pühalikkuse tunnet). "Seltsimees laps" pole lasteraamat, aga samas on see väga lapselik raamat. Ma ei tea, kas ajalugu ja nõukogude elulaadi tundmata saavad lugejad sellest aru, kaldun arvama, et seda võidakse pidada mingiks haledaks soperdiseks, aga võib-olla ma alahindan oma noori kaasmaalasi. Lastepoolne vastuvõtt ma arvan oleks hea (juhul kui peres on keegi Siberis olnud, siis nad teavad, mida see tähendab...), aga noortes ma kindel pole. Ah, mis ma ikka. See on sama lahe kui "Kristiina, see keskmine", mis on üks lahedamaid Eesti lasteraamatuid :) Tunnet on kuradi keeruline sõnadesse panna, sellepärast ongi olemas kirjanikud ja kuna mina seda ei ole, ei suuda ma päris täpselt sõnastada (ega kavatsegi seda teha, avastamisrõõmu peab lugejale ka jätma :)), mis selles raamatus köidab. Ilmselt ikkagi laps, nähtavad ja terved peresidemed, hoolivus, kirmud, millest üle saadakse, tegelikkuse nägemine endale sobivas suunas... Ja kõik see meisterlikult kirja pandud. Nii, nagu seda suudab teha üks parimas eas lastekirjanik, kellel reaalsustaju olemas ning vaatepunkt reaalse maailmaga suhtlemiseks samuti kindel.
"Garpi maailma" kohta olin juba enne lugemist kuulnud palju positiivset, aga sisuga polnud tuttav. Oli küll mõjus raamat. Ma ei tea, kas "Seltsimees laps" on helge tundetooniga aitas kaasa, aga lugemine läks kiirelt ja enamasti oli põnev ka. Garp ei olnud haige inimene, kuigi ta aeg-ajalt tegutses ebaratsionaalselt (no täiesti jabur väljendus!). Arengulugu oli ehk kõige põnev, kirjanduslike katsetuste algus oli samuti nauditav. Vahepeal tuli aga nii palju tegevust ja tragöödiat, et ma haigutasin (õige pisut). Irvingu poolt väga detailselt edasi antud (võib-olla mulle ainult tundus nii) lapse- ja noorpõlveaastatele järgnes üsna kiirelt visandatud ja mitte nii detailne täiskasvanuaeg. Mis viib mind selleni, et ilmselt ongi nii: noorpõlvest on, mida meenutada ja seda kiputakse idealiseerima või osutama sellele ehk teenimatult palju tähelepanu ja siis kui rutiinne täiskasvanuelu kätte on jõudnud, siis polegi suurt midagi teha-öelda (keda ikka see söömise ja sittumise lugu huvitab, kui kasutada Soome joomahullu sõnu). Ainult siis, kui inimest tabavad tragöödiad, tuleb neid detailselt lahti kirjutada, Garpi puhul on seda kohati tehtud liigagi täpselt, nii et minu jaoks muutus see tüütavaks ja samas on jäetud olulised asjad ütlemata (lugejal tuleb endal avastada: ma olin kuradi pettunud, kui sain aru, et olin üsna täpselt oletanud, mis juhtus Garpi noorema pojaga ning tema naise armukesega, isegi Garpi ja Heleni edaspidise oletatava käitumisega panin täppi). "Garpi maailma" finaal oli nagu Ameerika film. Päris hea võte, mulle meeldib, kui otsad näiliselt kokku korjatakse ja kõik tegevusliinid ja -liini pojakesed justkui kinni sõlmitakse. Mõnes mõttes on tegemist petmisega, aga samas antakse turvalisuse illusioon, et nüüd on see LÄBI. Paneb mind alati muigama. Dokumentaalfilmides mulle meeldib, kui asjad kokku võetakse, mängufilmides mitte, sest siis on mul tunne justkui topitaks mulle ette kellegi teise reaalsust. Raamatuga siis nüüd sama lugu: see oli kellegi teise lõpetus. Polnud enam Garpi stiilis ja püüdis olla võimalikult... entsüklopeediline, kliiniline ja detailne. Puh. Triviaalselt (mulle meeldib triviaalsus, haaaaa): hea raamat oli ja tekitas küll mõtte, et peaks veel Irvingut (üle) lugema, sest ma pole oma mälus päris kindel (kuklas tiksub, et olen veel temalt midagi lugenud, aga see on ainult tunne, mida ei toeta ükski konkreetne mälukild).
Vot nii. Ja nädala lõpetas Soome roppari (roppkirjanik) Juha Vuorineni "Joomahullu päevaraamat". Pole ammu (või üldse mitte?) midagi nii genitaalirohket lugenud, aga nalja oli nabani. Ma tunnistan, et seda sorti naljad on minu jaoks naljakad (jalaga tagumikku komöödiaid ja another stupid highschool komöödiaid ma vihkan, aga see raamat oli naljakas, ausalt). Järg ootab lugemist, eks siis näeb, mis arvamus lõpuks kujuneb. Ahjaa. Üks õpilane valis selle raamatu endale lugemiseks ja nüüd ma saan küll aru, et oleks pidanud pisut ta hoogu pidurdama, aga samas: kui laps tahab, las loeb (isa oli ju ometi selle raamatu talle kätte andnud, nii et kes olen mina, et teda keelata, onju). Nüüd ma siis vähemalt oskan kontrollida neid teismelisi, kes järgmisel korral seda loevad :D
Selline lugu. Tallinnas on tore. Aeg läheb kiiresti, aga las ta läheb, sügis tuleb nii või naa.
Kintsist ma ei viitsi kirjutada muud kui, et 2 tundi ja 35 minutit "Narnia kroonikad. Prints Caspiani" oli muidu tore, ainult et ma edaspidi mõtlen, kas on ikka otstarbekas endale sisse kaanida suur Fanta ja istuda mingite teismeliste põlvevõdistajate ette :P
Lill.
Sildid: Kiiksud, lugeja sünd, suvi
Kirjutas Kriux kell 10:22 PM
