Roosa maailm

Vahepeal oli 1. september. Muid päevi oli ka, aga nagu ikka on see septembrikuu esimene päev olulisem kui teised. Lastele, vanematele ja õpetajatele vähemalt. Mõned ametnikud saadavad ka tervitusi, nt hr minister, pr maavanem ja hr haridusosakonna juhataja. Tervitused kätte saadud, esimene koolipäev kenasti üle elatud, toimetused toimetatud ja osa neist kenasti unustusehõlma saadetud.

******
Vahepealsesse aega kuulub ka Tartu linnavalitsuse korraldatud foorum "Ühiselt ehitatud riik" 27. augustil Vanemuise kontserdimajas. Linnapea avas jälle, tal polnud suurt midagi öelda (mida üldse on sellisel puhul ÖELDA?). Ettekanded olid meestelt (kogu päeva jooksul võtsid naised, keda saalis oli umbes 90 protsenti, sõna kahel puhul: kord oli ühel tshikil asjalik küsimus, kord tahtis üks naesterahvas paljusõnaliselt ettekandjat tänada).

Alustas Christian-Marc Lifländer (ta üritas muuseas rääkida, kuidas ta oma nime sai, aga tegelikult me siiski seda teada ei saanud): rääkis palju ja osavalt julgeolekuruumist. Meeldejäävaim tsitaat: "Kui sul on suur haamer, siis kõik, mis sa näed, näeb naela moodi välja." Päris terav.

Jätkas Ilmar Raag, kelle ettekandest jäi meelde, et tuleb alati näha asju perspektiivist, lugedes tuleb seda näha ja silmas pidada. Ehk siis lugeja teab alati asjast rohkem, kui jutt tema elualast, ning seega tundub talle, et asi on halvasti kajastatud (meediatarbija ei suuda ühtki fakti võtta faktina). Põhisõnum: "Mida parem lugeja, seda parem meedia."

Edasi marutas Tarmo Noop, kelle sõnum oli äärmiselt lihtne ning tema veenvat esitust kuulates tekkis tunne, et kohe homme hakkan ka nii elama ja asju ajama: eesmärk peab olema suur ehk alati peab tahtma olla parem kui eile, eelmisel nädalal, kuul või aastal.

Henn Sarv seevastu mängis keelega, rääkis keele säilimisest ja puhtuses, kasutades sõnavärdjat "mesnager." Släng on lahe, kasutan ise ka seda, aga tavaliselt valin publikut :) Üks hea mõte oli küll: "Õpetamine on skaudijuhi töö metsas," ehk õpetaja toetab toimetamisi, mitte ei tee ette ära või ei pista nina sisse.

Toivo Maimets rääkis tüvirakkudest, kaasahaaravalt ja isuga. Natuke uurisin ise hiljem seda teemat ning tema ettekanne tundub nüüd hoopis selgem, kui see seal teiste üsna populistlike ettekannete seas tundus. Ei tea miks, aga meelde jäi küsimus: "Mitu kuradit mahub ühe nõela otsa?"

Päeva lõpetas Fred Jüssi, kes osavalt mängis läbi pea kõik eelnevad ettekanded, lükates ümber või õigupoolest tõstatas kahtluse, kas ikka peab kogu aeg kõigist ja kõigest parem, edukam, ilusam ja ei tea mida olema. Ütles otse välja, et tema küll ei taha olla. Kahetised tunded: väga tore, et ta seda tegi, samas... Vanus vabastas vastutusest ja lubas seda öelda või väita. Kui nii oleks öelnud keegi kolme- või neljakümnene, oleks vaadanud teda kui hullu. Nüüd aga tundus täiesti enesest mõistetav.

Tore foorum oli, kuigi eelmisel aastal oli vist pisut kandvamgi (asi võib-olla selles, et ootused eelmisel aastal olid olematud, nüüd aga täiega üles löödud). Järgmisel sügisel jälle. Loodan, et minu pakutud kandidaatidest ka kedagi kutsutakse :)

******

Nüüd on see koht, kus ma kirjutan: "Aga muidu on ju lahe. Elu on lill." See ongi nii, ainult, et aeg-ajalt tekib mingeid tühikuid, mida tagantjärele täites ei saa aru, mis õigupoolest toimus või miks õigupoolest toimus.

Ma pean veel korra töö juurde tagasi pöörduma: põrguinglid on lõpetanud ja mulle teada olevate andmete põhjal on nad kõik oma koha leidnud :)

Seda muidugi ka, et mul on uued lapsukesed. Ma ei nimeta neid veel kuidagi, küll aeg näitab, kas neistki tulevad põrguinglid või hoopis põrgulised või inglid. Esialgu on nad lapsukesed, keda ma ei tunne, aga varsti tundma õpin.

Mu äärmiselt produktiivne vaba päev saab läbi. Ja ma pean kirja panema, et ma olen rahul :D