Kolm

"Kolm meest paadis (koerast rääkimata)" Viljandi Ugalas 24. septembril. Dramatiseering Peeter Tammearult, laulutekstid Mercalt, lavastaja Oleg Titov. Osades Arvi Mägi, Margus Vaher, Peeter Jürgens, Peeter Konovalov ja Andres Oja.

Papist teater oma parimas mõttes. Uksed ja seinad, mida sai pöörata, paat, mida sai lauaks või kohvikuks ümber teha (lavakujundajaid mitu, kontseptsiooni autorit pole võimalik kava põhjal kindlaks teha). Väike ämbritäis vett ja Thames oli olemas. Kõige selle juures, mis mind väliselt võiks ärritada - papp, kupleed, (üle)mängimine, kehv dramatiseering - oli tegelikult päris naljakas etendus. Mitte ha-haa naljakas, vaid selline armsalt vanamoeline naljakas. Vanapapid räägivad, söövad, pakivad, higistavad naljakas etendus, kus haigutus oleks võinud kohe peale tulla, aga ei tulnud. Võib-olla on süüdi see, et kui juba kaugele mindud, siis ikka otsid midagi. Midagi erilist. See eriline oli täitsa olemas. Selles mõttes, et ma ei kujutaks ise raamatut lugedes ette, et võiks teha kena kupleedega pikutud laulumängu, kus päris kutsat polegi, aga näe, nemad (tema?) tuli selle peale ja tegi ära, andes koera ülesanded klahvkamehele, kes ühtlasi ka koera austavat ülesannet täitis. Ilmselt leidlik lavakasutus - see paat-restoran (!)...

Nii, duty calls keset vaba päeva... What the fuck?!