Kolm Sugarit
Et siis pean lõpetama "Kolm meest paadis" etendusega 24. septembrist ja alustama 5. oktoobri "Sugariga". Hoian hinge kinni, et töö juurest ei helistataks. Kuidagi on juhtunud nii, et teisipäeviti teevad omad alati pahandust ja siis peab hakkama lahendama probleeme, mida ma lahendada ei saa ega oska.
"Kolm meest paadis" Oleg Titovilt Ugalas. Ma juba natuke kirjutasin kunagi kujundusest, mis on papist, aga sellele vaatamata üks etenduse paremaid leide - see lahtikäänatav polüfunktsionaalne paat. Leidlikkus sidumisel oli olemas, aga kupleed, mis kõlasid ja kõrva just ei paitanud, oli miinuspoolele kantav. Teatrist väljudes pidin ma nentima, et kuigi see ei olnud halb etendus - selles mõttes, et "Koduabilise" ja "Tühirannaga" ei anna võrreldagi - polnud seal ka midagi, mis tekitab helge tunde. Nendingu juurde jõudes: "Olen tänulik, et ma ei ela Viljandis." Mitte et ma peaksin Ugalat halvaks teatriks, oh ei, aga teatav provintslikkuse mekk on kahjuks sellel asjal küljes. Eelmise hooaja Vanemuisel oli ka, aga see selleks :D Kogu oma arvamust ühte lausesse toppides ütlen, et oli ka: käidud-vaadatud-naerdud-plaksutatud-unustatud etendus. Kahjuks, sest materjalis on potentsiaali väga palju. Ilmselt mõjutas kogu vastuvõttu ka ilmselge asjaolu, et näitlejad (Mägi-Vaher-Jürgens-(Konovalov)) on minu jaoks võõrad, nad ei ole need mehed, keda ma teost lugedes silme ees näen. Nüüd kipub juba tavaliseks vaatajaluuluks minema (hakkan endale ette kujutama, kes võiks üles astuda, mis on... Kräpp. Ma ei tee nii tavaliselt. Ja üritan ka praegu sellest hoiduda, aga ma arvan, et nii mõnigi, kes on teost lugenud, nõustub minuga, kui ma pakuksin hoopistükkis Draamateatriga seotud näitlejaid osadesse...)
Mis toob mu paarinädalatagusele "Sugari" etendusele Vanemuises. Lugu iseenesest ei vaja tutvustamist. Kavaleht on informatiivne - see on Vanemuisele tunnuslik ja selle eest boonuspunktid. Ehmatusega märkasin seda lugedes, et olen näinud kõiki Eestis ametlikult esitatud "Sugareid", kõige positiivsema mulje jättis esimene, siis järgneb nüüd nähtu ja alles siis see mälust kustunud Estonia oma. "Sugarit" vaadates tuli meelde Ugalas (sic!) nähtud "Marilyn". Seda eelkõige kujunduselt (Jaanus Laagrikülli dekotratsioonid) - taas trepid ja mitmetasandilisus. Mulle üldiselt sümpatiseerib, kui teatris kõrgustesse pürgitakse (reaalsuses siiski :D). Esialgu avanev pilt on ehk mõjusamgi kui see, mida hiljem rongis võib näha. WC-huumor oli muidugi siingi omal kohal, aga kus sellest mööda saab, kui transadega tegemist (transvestiitidega, mitte transportööridega) (pean silmas neid ahaa-efekte WCsse hiilimistel). Ootasin ilmselt rohkem sära ja glamuuri, kui etendati, arvestades, et lavastajaks oli tantsulavastaja Mare Tommingas, ootasin rohkem sära liikumiselt (Mare Tommingas ja Janek Savolainen), seda kahjuks ei olnud. Ma ei tea, kas näitlejad olid väsinud või andis tunda väike suvine mängupaus, aga seda õiget liikumist (hoogsust igas liigutuses ja läbimõeldust žestides) ma ei täheldanud. Tagasi tulles kujunduse juurde - valguskujundus oli Palle Palmelt - aga ma ei tea, kas olen mina ogar või miskit - aga valguskunstniku tööd ma justkui ei märganudki :( Kujundus, kostüüm, liikumine ja valgus olid orgaaniliselt küll kokku kasvatatud, aga sära, kahjuks, jäi puudu. Muusikalise poole pealt kommentaare eriti ei jaga, oli kah :D Näitlejatööde võib positiivselt välja tuua Andero Ermeli, Marika Barabanštšikova, Alo Kurvitsa ja Tõnu Kattai ja mööndustega Merca. M.B., A.K. ja M. rollid olid ilmselt - mööndustega - pisut kergemad seedida popkultuuri tausta tõttu. Juba enne kui M. tegelaskuju Ozziks kutsuti, oli mulle teada, kellega tegu (paroodia on teatris teatud tingimustel tänuväärne vahend :D). M.B. ja A.K. filmidetektiivid... Klass omaette (kes minu maitseeelistusi teab, ilmselt kergitab kulmu...). Otse välja öeldes - üks vähestest etendustest, kus M.B. mulle laval närvidele ei käi! Kuna ma popkultuuri juba mainisin, siis teen siit (kaugeleulatuva) järelduse, et antud etendusele andis just see omanäolisuse. Popp - mida "Sugar" kahtlemata on - oli vürtsitatud eriti popiks filmidest tuntud tegelaste ja võtetega, lisaks muidugi meie igapäevase popi esindajad Kerli Padar ja Veikko Täär (panin just tähele, et Anderot ma popiks ei pea, kuigi ka tema on teinud kaasa laiatarbe kaupades (telesaadetes)). Just sain aru, et mul pole mõtet pikalt heietada (loe: tühja juttu ajada), sest tegelikult sain ma "Sugarit" vaadates kinnitust sellele, mida ma juba varem teadsin: muusikal pole mulle. Kes meelelahutust otsib ja kelle meeled uustõlgendustele valla, võiksid minna kaema, keda huvitab lõpetatus, sellel pole etendusele asja... Haa! Etenduse lõpus näidati filmi ka! Vanemuine paneb hästi - see on mingi teema, et etendus lõppeb hoopis kinolinal. Teame ju kõik, et teatrit võib ka kinos näidata...
Remargi korras: mul on kohutav maitse. Viimati vaadatud neli etendust -"Saun", "Ruja", "Kolm meest paadis" ja "Sugar" - on olnud kõik muusikaga vürtsitatud ja neist on mu banaalsel meeldib-ei meeldi skaalal plusspoolel vaid "Ruja" (head näitlejatöö, hea muusika, kujundus ja mis peamine: megalavastamine). Kurat, peab oma teatriharjumusi muutma.
"Kolm meest paadis" Oleg Titovilt Ugalas. Ma juba natuke kirjutasin kunagi kujundusest, mis on papist, aga sellele vaatamata üks etenduse paremaid leide - see lahtikäänatav polüfunktsionaalne paat. Leidlikkus sidumisel oli olemas, aga kupleed, mis kõlasid ja kõrva just ei paitanud, oli miinuspoolele kantav. Teatrist väljudes pidin ma nentima, et kuigi see ei olnud halb etendus - selles mõttes, et "Koduabilise" ja "Tühirannaga" ei anna võrreldagi - polnud seal ka midagi, mis tekitab helge tunde. Nendingu juurde jõudes: "Olen tänulik, et ma ei ela Viljandis." Mitte et ma peaksin Ugalat halvaks teatriks, oh ei, aga teatav provintslikkuse mekk on kahjuks sellel asjal küljes. Eelmise hooaja Vanemuisel oli ka, aga see selleks :D Kogu oma arvamust ühte lausesse toppides ütlen, et oli ka: käidud-vaadatud-naerdud-plaksutatud-unustatud etendus. Kahjuks, sest materjalis on potentsiaali väga palju. Ilmselt mõjutas kogu vastuvõttu ka ilmselge asjaolu, et näitlejad (Mägi-Vaher-Jürgens-(Konovalov)) on minu jaoks võõrad, nad ei ole need mehed, keda ma teost lugedes silme ees näen. Nüüd kipub juba tavaliseks vaatajaluuluks minema (hakkan endale ette kujutama, kes võiks üles astuda, mis on... Kräpp. Ma ei tee nii tavaliselt. Ja üritan ka praegu sellest hoiduda, aga ma arvan, et nii mõnigi, kes on teost lugenud, nõustub minuga, kui ma pakuksin hoopistükkis Draamateatriga seotud näitlejaid osadesse...)
Mis toob mu paarinädalatagusele "Sugari" etendusele Vanemuises. Lugu iseenesest ei vaja tutvustamist. Kavaleht on informatiivne - see on Vanemuisele tunnuslik ja selle eest boonuspunktid. Ehmatusega märkasin seda lugedes, et olen näinud kõiki Eestis ametlikult esitatud "Sugareid", kõige positiivsema mulje jättis esimene, siis järgneb nüüd nähtu ja alles siis see mälust kustunud Estonia oma. "Sugarit" vaadates tuli meelde Ugalas (sic!) nähtud "Marilyn". Seda eelkõige kujunduselt (Jaanus Laagrikülli dekotratsioonid) - taas trepid ja mitmetasandilisus. Mulle üldiselt sümpatiseerib, kui teatris kõrgustesse pürgitakse (reaalsuses siiski :D). Esialgu avanev pilt on ehk mõjusamgi kui see, mida hiljem rongis võib näha. WC-huumor oli muidugi siingi omal kohal, aga kus sellest mööda saab, kui transadega tegemist (transvestiitidega, mitte transportööridega) (pean silmas neid ahaa-efekte WCsse hiilimistel). Ootasin ilmselt rohkem sära ja glamuuri, kui etendati, arvestades, et lavastajaks oli tantsulavastaja Mare Tommingas, ootasin rohkem sära liikumiselt (Mare Tommingas ja Janek Savolainen), seda kahjuks ei olnud. Ma ei tea, kas näitlejad olid väsinud või andis tunda väike suvine mängupaus, aga seda õiget liikumist (hoogsust igas liigutuses ja läbimõeldust žestides) ma ei täheldanud. Tagasi tulles kujunduse juurde - valguskujundus oli Palle Palmelt - aga ma ei tea, kas olen mina ogar või miskit - aga valguskunstniku tööd ma justkui ei märganudki :( Kujundus, kostüüm, liikumine ja valgus olid orgaaniliselt küll kokku kasvatatud, aga sära, kahjuks, jäi puudu. Muusikalise poole pealt kommentaare eriti ei jaga, oli kah :D Näitlejatööde võib positiivselt välja tuua Andero Ermeli, Marika Barabanštšikova, Alo Kurvitsa ja Tõnu Kattai ja mööndustega Merca. M.B., A.K. ja M. rollid olid ilmselt - mööndustega - pisut kergemad seedida popkultuuri tausta tõttu. Juba enne kui M. tegelaskuju Ozziks kutsuti, oli mulle teada, kellega tegu (paroodia on teatris teatud tingimustel tänuväärne vahend :D). M.B. ja A.K. filmidetektiivid... Klass omaette (kes minu maitseeelistusi teab, ilmselt kergitab kulmu...). Otse välja öeldes - üks vähestest etendustest, kus M.B. mulle laval närvidele ei käi! Kuna ma popkultuuri juba mainisin, siis teen siit (kaugeleulatuva) järelduse, et antud etendusele andis just see omanäolisuse. Popp - mida "Sugar" kahtlemata on - oli vürtsitatud eriti popiks filmidest tuntud tegelaste ja võtetega, lisaks muidugi meie igapäevase popi esindajad Kerli Padar ja Veikko Täär (panin just tähele, et Anderot ma popiks ei pea, kuigi ka tema on teinud kaasa laiatarbe kaupades (telesaadetes)). Just sain aru, et mul pole mõtet pikalt heietada (loe: tühja juttu ajada), sest tegelikult sain ma "Sugarit" vaadates kinnitust sellele, mida ma juba varem teadsin: muusikal pole mulle. Kes meelelahutust otsib ja kelle meeled uustõlgendustele valla, võiksid minna kaema, keda huvitab lõpetatus, sellel pole etendusele asja... Haa! Etenduse lõpus näidati filmi ka! Vanemuine paneb hästi - see on mingi teema, et etendus lõppeb hoopis kinolinal. Teame ju kõik, et teatrit võib ka kinos näidata...
Remargi korras: mul on kohutav maitse. Viimati vaadatud neli etendust -"Saun", "Ruja", "Kolm meest paadis" ja "Sugar" - on olnud kõik muusikaga vürtsitatud ja neist on mu banaalsel meeldib-ei meeldi skaalal plusspoolel vaid "Ruja" (head näitlejatöö, hea muusika, kujundus ja mis peamine: megalavastamine). Kurat, peab oma teatriharjumusi muutma.
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 11:05 AM
