Ilus raamat

Lugesin paar nädalat suures harduses ja nostalgias Mari Tarandi "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga." Esimest trükki poest ei tabanud, kuid teisega läks õnneks. Juba ei tea mitmendat korda pean ütlema, et see on ilus raamat. Õigem oleks öelda helge, vaatamata sellele, et jutuks on rasked ja valusad teemad. Perekonna suhtumine geniaalsesse poega on hoolikalt ja ettevaatlikult lahti kirjutatud. Imetlusväärne on see tagasihoidlikkus, millega pereliikmed visandatakse, mööda minnes mainitakse paljusid isikuid (muljet avaldav loend lõpus!). Tagasihoidlikkus ongi selle teose märksõnaks: kõigest ja kõigist pisut, samas on jäädud erapooletuks, see on see, mis paljudest nn Kroonika-elulugudest eristab. Kellelegi ei tehta niisama ära, vaid iga kirjutatud sõna on kaalutud ja veeretatud siia ja sinna - kas ikka sobib ja kas ei tee see kellelegi ülekohut. Sellepärast see ongi helge raamat. Igasuguse ärapanemise ja enese tähtsuse kergitamiseta. Kui võrrelda, siis ilmselt Leelo Tungla ja Heljo Männi elulooraamatutega, aga teistsugune. Tunnetatud sõna ja fikseeritud vaatepunktiga nagu eelpoolnimetatud, aga temaatikalt hoopis teistsugune ja seega ka tonaalsus pisut erinev. Ma pean enda vastu aus olema - ilmselt iga kirjutis Juhanist mõjutks mulle nii, sest Juhan on olnud mu lemmik juba teismeliseaastatest peale. Üleeile küsiti minult, kas loetut saab kasutada tundides. Mhh. Ma pole sellele kunagi mõelnud. Usun, et iga teos, mida loetakse jätab lugejasse jälje ja kas või alateadlikult mõjutab seda, kuidas ja mida ma räägin...

Kuulan "Ivan Orava mälestusi"... Pole just parim taust Juhanist ja Marist kirjutamiseks, nii et jääb praegu nii.

Ja ma olen ära unustanud, mida ma veel vahepeal lugenud olen. See on see, kui üles ei tähenda... Mis jäljest siin saab juttu olla?!