Must kass

Kodutee kulgeb läbi linna. Päikesepaistelisel sügisesel pärastlõunal avastasin ühel tänaval pisikese musta karvakera. Järgmisel päeval oli neid nuntse päevitamas juba kolm, nende mustakarvaline ema kaugemal kiiva pilguga minu tegemisi jälgimas. Ja ülejärgmisel päeval olid nad endid neljakesi majaseina vastu uuele kõnniteele päikesevanne võtma seadnud.

Sellest on nüüdseks möödas kuu. Igapäevaseid jalutuskäike nüüd ei tee. Aeg seab omad piirangud, aga nädalas kaks korda möödun neist siiski. Karvapallid on kõvasti kasvanud ja nende liikumise trajektoor tublisti laienenud. Emagi ei valva ema, vähemalt nii, et mööduja teda kohe näeks. Eile koju tulles oli mul fotokas kotis, karvapallid oli lasteaia tagahoovis koos endast pisut suuremate vareste maiustamas selle kallal, mida väikesed munitsipaalasutuse kliendid polnud endale sisse söönud. Üritasin neid läbi vihma juba hämarduvas õhtus päris pika distantsi pealt seebikarbiga jäädvustada.

Enam ei olnud nelja kassi. Loodetavasti pole nad kusagil õnnetult hukka saanud, vaid mõned heldinud möödakäijad on neile kodu pakkunud. Ma tean, et must kass pidi õnnetust tooma. Kas see pere, kelle must lemmik korraga neli musta poega ilmale tõi, tõi neljakordse õnnetuse? Kas lasteaed, mille hoovis nad maiustavad, on kõige kaduva teed minemas?

Loodan, et mitte. Nad on armsad!

Samas... Võib-olla ongi musta kassi aeg...