Sõnad tuulde
Selle nädala skoor:
Helga Nõu "Appi!" (väga helganõulik raamat; oleks nagu tavaline noortekas, aga köitvusest jääb puudu; tegelastel on mingi kiiks, mis ei lase neil omane olla; täiesti Eesti raamat; pägadele ei soovita, kui just keegi eriti hellahingeline ei soovi aega raisata)
Anders Jacobsson ja Sören Olsson "Berti päevik" (lastelemmik, mille pidin seetõttu läbi lugema; hakkan vanaks jääma, sest ma ei tabanud biiti; sirgjooneline 9-aastaste raamat, kus kahjuks ka mõned ebameeldivad trikid sees)
Agatha Christie "Paddington 16.50" (minu vaieldamatu lemmik, alles kevadel lugesin viimati; raamat, mis igal korral suudab üllatada, kusjuures seda ei juhtu krimkadega kunagi, sest mõrtsuk on ju teada! tegelaste plejaad on nii kirju ja muljetavaldav, ei ole lihtsalt võimalik, kui hästi see kirja on pandud: täpselt nii, nagu krimkasid tulebki kirja panna!)
Mare Sabolotny "Kirjaklambritest vöö" (Eesti noortekas - see on selline omaette kategooria juba; võiks Helga Nõuga võrrelda, aga see võrdlus ei ütleks midagi kummagi loetud teose kohta; selle sarja raamatud ongi kummalised - pooleldi komponeeritud, aeg-ajalt punnitavad (i´m so deep ja "elu on üks pasameri ning mina üks lillekene seal keskel," kui klassikuid tsiteerida); lahmin: ei soovita, kui siis jällegi mõnele musta riietunud emotshikile, kelle kohta ma tean, et ta päris labiilne pole).
Raamatud on mu silmanägemisele põntsu pannud, enesetunne on kehv, kõhus keerab, ajab iiveldama, kurk kraabib ning olen jällegi riietunud musta. Isegi Katrin Saukase loetud Betti Alveri luuletused ei tuju heaks. Peab...
Õues on nii hall, nagu hakkaks kohe taevas alla kukkuma ja maailma lõpp suure kiirusega lähenema. Oma perverssuses kujutan üsna selgelt ette, kuidas põllul koguneb ei-tea-mis-torm ja suurel kiirusel üle väljade, ette jääva lõunaka ja mõne maja linna poole liigub. Varesed, kes enne närviliselt askeldasid ja kraaksusid, on kuhugi kadunud, mõni üksik on veel ringi krabistamas ja üritab väärikust kaotades põgeneda... Ja siis kostab hauatagune hääl: "and soon the world will be mine," ja väike õudusfilmi kriise sinna otsa.
Kaka.
Helga Nõu "Appi!" (väga helganõulik raamat; oleks nagu tavaline noortekas, aga köitvusest jääb puudu; tegelastel on mingi kiiks, mis ei lase neil omane olla; täiesti Eesti raamat; pägadele ei soovita, kui just keegi eriti hellahingeline ei soovi aega raisata)
Anders Jacobsson ja Sören Olsson "Berti päevik" (lastelemmik, mille pidin seetõttu läbi lugema; hakkan vanaks jääma, sest ma ei tabanud biiti; sirgjooneline 9-aastaste raamat, kus kahjuks ka mõned ebameeldivad trikid sees)
Agatha Christie "Paddington 16.50" (minu vaieldamatu lemmik, alles kevadel lugesin viimati; raamat, mis igal korral suudab üllatada, kusjuures seda ei juhtu krimkadega kunagi, sest mõrtsuk on ju teada! tegelaste plejaad on nii kirju ja muljetavaldav, ei ole lihtsalt võimalik, kui hästi see kirja on pandud: täpselt nii, nagu krimkasid tulebki kirja panna!)
Mare Sabolotny "Kirjaklambritest vöö" (Eesti noortekas - see on selline omaette kategooria juba; võiks Helga Nõuga võrrelda, aga see võrdlus ei ütleks midagi kummagi loetud teose kohta; selle sarja raamatud ongi kummalised - pooleldi komponeeritud, aeg-ajalt punnitavad (i´m so deep ja "elu on üks pasameri ning mina üks lillekene seal keskel," kui klassikuid tsiteerida); lahmin: ei soovita, kui siis jällegi mõnele musta riietunud emotshikile, kelle kohta ma tean, et ta päris labiilne pole).
Raamatud on mu silmanägemisele põntsu pannud, enesetunne on kehv, kõhus keerab, ajab iiveldama, kurk kraabib ning olen jällegi riietunud musta. Isegi Katrin Saukase loetud Betti Alveri luuletused ei tuju heaks. Peab...
Õues on nii hall, nagu hakkaks kohe taevas alla kukkuma ja maailma lõpp suure kiirusega lähenema. Oma perverssuses kujutan üsna selgelt ette, kuidas põllul koguneb ei-tea-mis-torm ja suurel kiirusel üle väljade, ette jääva lõunaka ja mõne maja linna poole liigub. Varesed, kes enne närviliselt askeldasid ja kraaksusid, on kuhugi kadunud, mõni üksik on veel ringi krabistamas ja üritab väärikust kaotades põgeneda... Ja siis kostab hauatagune hääl: "and soon the world will be mine," ja väike õudusfilmi kriise sinna otsa.
Kaka.
Sildid: Kiiksud, lugeja sünd
Kirjutas Kriux kell 7:58 AM
