Vahekokkuvõte

Pikk uni oli reedel, ärkasin laupäeval 12.45 ja tundsin end überhalvasti, pea valutas, süda oli paha, nõrkus üleüldine. Arvasin, et ülemagamine, seega ronisin voodisse pärast tundi täristamist ja magasin edasi.

Umbes kella kolmeks oli mul selge, et asi on hoopis hullem, kui ma ette kujutasin ehk siis mul oli palavik üle 38 ja kurk läks iga sekundiga rohkem paiste. Alustasin kiirelt para-rohtudega palaviku alandamise protsessi ja sellega kaasnes muidugi mõista ka arutu magamine (loe: voodis visklemine).

Pühapäeva õhtuks oli palavik endiselt sama suur ja sellele oli lisandunud räme ja talumatu valu alaseljas ehk siis püsti tõusmine, istumine, astumine, kiiremad liigutused, aevastused, tassi tõstmine, pükste jalga panemine jmt tavalised ja igapäevased tegevuses tahtsid sõna otses mõttes ära tappa ja tõid vee silma. Liikumiskiirus oli nagu ühel väga aeglasel endaga mitte hakkama saaval tädil või onul või siis kõndimist õppival lapsel. Asusin lahingusse Ibukatega ja sain palaviku suhteliselt alla, aga see oli ka kõik.

Esmaspäeval käkerdasin tööle - hea otsus, et end liigutasin, aga halb otsus, et kodust välja läksin. Esimese tunni ajal istusin nelikümmend viis minutit ja mõtlesin, kuidas ma toolilt püsti saan, endal kurk paistes, hääl vaikne, käed värisesid ja pea muudest mõtetest tühi.

Sebisin endale arsti juurde aja tänaseks. See arst... See arst sundis mind tegema asju, mida ma tervest peast ei tee ja tegi kohe kiire, ent vastuvaidlemist mitte kannatava otsuse, et ma pean töölt koju jääma. Kirjutas mulle rohtusid, millega saab ühtlasi ravida ka suurenenud eesnääret ja tripperit.

Nii et suitsuisu mul küll praegu ei ole. Imelikul kombel ei talu ma ka kohvi praegu - viimase 4 päeva jooksul olen kaks korda püüdnud juua, aga mõlemal korral olen pärast paari lonksu loobunud.

Küll aga suurenes minu kogemustepagas eelmisel nädalavahetusel K. juures, kus uksest sisse astudes suubusin sigarisuitsusse ning järgmisel päeval oli kojusõidul samuti pidev kimumine teemaks. See tekitas ühelt poolt kurva tunde, et hais nii räme oli ja kõik riided pesemist vajasid (haa!), kurptus tuli hinge ka seetõttu, et suurt nälga ei tundnud ja samas tekitas see rõõmu. Hea, et süda pahaks ei läinud, kuigi natuke läikima võttis esialgu küll.

Muide, kõik on kuidagi teistsugune, kui ei suitseta. Kinnisidee faasist sain läbi, enam ei pea end millegagi kinni hoidma, kuid nüüd on mingid muud kõrvalised tegurid välja tulnud, millele ma varem tähelepanu ei pööranud (ilmselt panin iga kord suitsu ette, kui miskit toimus, sest vaevalt, et maailm nüüd nii teistsuguseks muutus, ikka ise...)

Ja kui sellest veel ei piisa, siis mul on näol kuradi herpes, mis suunurgast põse keskpaiga poole teed rajab.

Naera veel!