Let the 40´ies begin

Ei teinud mingeid kokkuvõtteid aasta lõpus ning ka uue eluaasta saabumist üritasin osava manöövri abil ignoreerida. Ei õnnestunud, ikka tuli. Veksleid ei visanud, lubadusi ei pildunud, kingitusi ei nurunud, pidusid ei pidanud.

Sellegipoolest helises telefon lakkamatult, sõnumid siia-sinna, pähe ronisid suured mõtted ja põhjapanevad järeldused, justkui ma nüüd teaks, mis see elu on (sic!), valgustus vägisi ronis pähe (aga võib-olla oli see hirmtarkade inimeste seltskonnast?), kingitused leidsid ikkagi tee, väikesed piduidud organiseerisid end ise.

olles nüüd juba ankeetide väärikamasse kasti jõudnud (vanus 30-40), saan aru, et aastaplaane pole vajadust enam teha, kõik need linnutiivul ja väle põder kõlisevad väljendid on kuradi õigeid, seega hakkan viisaastakutes mõtlema :D Seda enam, et üks viisaastak mu elus sel kevadel läbi saabki. Võib-olla teen kokkuvõtteid.

Mine isahane tea.

Seda mu luban küll, et endiselt loen läikpildilisi informatiivseid väljaandeid. Noh ja mõnikord piltideta ja hoopis kehvema kvaliteediga paberil jutukesi ka. Ja mõne jooksuringi ikka teen ja vahel mõne pikemagi. Kassile olen uksehoidjaks ja vahel kutsun inimesi ka sisse.

P.S. Nüüd saan uhkusega öelda, et pärast 18. eluaastat olen suutnud ühe aasta olla ühegi sigaretita. 2. jaanuaril täitus mälestusväärsest päevast, mil pliidisuu ees küürutades kaks viimast Marlboro lightsi sisse imesin, aasta. Ilmselt võin endale väikse auhinna anda. Premeerida end suitsuga? Mnjah. Elu on ikka seiklus.

Puhkus läbi!

Jepikajee, täna oli esimene tööpäev pärast kahe kuu pikkust puhkamist, mis sisaldas endas väga palju kvaliteetaega :) Igatahes ei olnud ma sugugi kurb, et töö peale hakkas, aga midagi väga rõõmustavat selles ju ka pole, sest nüüd tuleb ühe hingetõmbega 10 kuud tööd teha. Kusjuures koormus on eelmise õppeaastaga võrreldes suurenenud ning pisut on seetõttu ka hirm (kuidas ikkagi hakkama saada läbi põlemiseta, viies läbi tunde, mis iseennast ja lapsi igavusest ja tüdimusest haigutama ei ajaks).

Tööpäev oli äge - pool tundi pläkutamist ühes kohas, pool tundi pläkutamist teises kohas, pool tundi pläkutamist kolmandas kohas... Ja nii 4 tundi järjest. Mõni inimene oli juba enne tööpäeva algust täiesti endast väljas ja tahtis teistel pead otsast ära hammustada. Kurb, sest noh... Õppeaasta on ju päris pikk ja kui juba praegu närvid läbi on, siis on keeruline aasta ees ootamas. Natuke oli uudiseid (uputus, koormused, kallikesed), natuke oli huumorit (uputus, koormused, kallikesed). Pesin kiirelt aknad ära, aga suur hirm on, et koristaja läks neid pärast mind üle pesema ehk siis määris need uuesti ära :( Sahtlid-kapid tegin ka korda, alustasin lilledega, aga jätsin sinnapaika, et esmaspäeval istutamise ja pottidega möllata. Ah, et sisuline töö. Noh, tegin õpikute vahetuse sahtlites ära, vaatasin üle kontrolltööde vihikud, korjasin kokku vanad tööd, võtsin töövihikud töökavade üle vaatamiseks koju kaasa, helistasin lapsevanemale, leppisin kokku täiendava õppetöö.

Hakkab tulema! Järgmisel nädalal sättimise aeg, natuke pidu ja konverentsitamist ka. Päris vähe mulle meeldib tööl käia (ilma irooniata ja mõeldud positiivses võtmes).

A homme on veel nädalavahetus, kus ma tööasjadega ei tegele, vaid nokitsen aias, vaatan veel mõne osa "Õnnet", söön purukooki, pläkutan ja tunnen viimast suvesoojust seljal.

P.S. Mul on suitsumehe köha tekkinud, aga ma ei ole ühtki suitsu teinud?! Mis toimub? Kusjuures... Noh. Ikka on kiusatusi. Ainult nõrkadele mõeldud sport aitab. Mnjah. Sel nädalal 12,8x2 joostud ja korra panen veel sussid jalga.

Täna keerasin ukse enda selja taga lukku ja teen selle uuesti lahti augustikuu kolmandas kolmandikus. Lilled tassitud, koogid jagatud, kased ehitud, toolid tõstetud, inimesed solvatud, kallid kallistatud, jutud räägitud, natuke röögitud, tort söödud, vein joodud. Nuttusid ei nutnud, juukseid ei katkunud, lahke ei olnud.

Kuradi raske on olla hoolimatu m...b...a...

Tulemas kunagi siia lehele: "Švejk", "Üheksateist minutit", "Samet ja saepuru", "Wargamäe Wabariik", uus jooksurada, pisut niitmist, kruiisimist ja turisti panemist.

I hope, there´s more for me to come.

P.S. Eile tahtsin suitsutada. Panin Cameli põlema, hea oli alla tõmmata esimest mahvi, aga kui see alla jõudis, ei meeldinud kohe üldse. Vaatasin suitsevat sigarit... ja kustutasin selle ära. Pesin hambad-käed ja olin siiralt ja südamest rõõmus, et mind pidevalt ümbritsev suits ei ole mind oma otsust muutma pannud ja ilmselt lähitulevikus ei panegi.

P.P.S. Regasin jooksule. Tundub kuidagi lihtsam nii kirjutada ja mõelda, selle asemel, et põdeda poolmaratoni hirmu. Järgmisel nädalal teen ühe lühikese jooksu (kui on võimalik) ja nädalavahetusel lähen loodetavasti pikema distantsi kallale (kallele:D).

Kolmas

Eile, st teisipäeval 4995 ja 31 minutit. Sain aru 1. kui kõnniteed paljad, läheb oluliselt kiiremaks, 2. tuleb kellaaega valida, sest mingil hetkel on väga palju rahvast ja tülikas liikuda, 3. tuleb ring pikemaks venitada, sest see on natuke pisut pisike või siis teha need kriitilised kuus ära ja siis muuta ringi ja rütmi, 4. vist ikkagi ei ole võimalik nädala sees joosta (va teisipäev), sest jõuan koju liiga hilja, näljasena ning pärast 15 tuhande sammu kõndimist, ei viitsi end 5000 higistama ajada.

Ja loomulikult nägin ma täna öösel unes suitsetamist. Viimased ööd on unenägudest kubisenud... Tänane värk nägi välja umbes selline, et tõmbasin heast peast ühe sigareti ja siis sattusin kokku väga kalli inimesega, kellega on suitsetamise tõttu kunagi ütlemisi olnud. Et siis alateadlikult pettusin ise ja lasin teistel endas veel kord pettuda. Päriselt-päriselt vist on ka isu, sest juba poolteist nädalat närin ma seda nn turvatoitu tundide kaupa, nii et kõht valutab...

Suitsetamise poole pealt siis jama, jooksu poolelt aga hea enesetunne ja ind, mis tahaks tempot-teekonda tõsta-pikendada.

P.S. Eile jooksis üks meesterahvast muga samas suunas, ma arvan, et ta oli mu vaateväljas vist minutit kaks, sest siis oli ta kadunud. Ma muide, jooksin, mitte ei parkinud :D

Kevade teine

Tuleb välja, et väiksemaid samme võttes jooksen ma kiiremini... Ehk siis kevade teise jooksu, mis muide sai läbitub peaaegu sama trajektoori mööda (kahel korral läksin teises kohas üle tee), resultaat oli 4909 sammu ja 30 minutit. Jälle lugesin numbreid, aga nüüd olles ennast ikka suhteliselt põhjalikult ette valmistanud, sain kohe alguses 120ga hakkama. Numbrite lugemises on midagi turvalist :) Pärast 6 minutit vaatasin kella ja olin oluliselt kaugemal kui esimese jooksu ajal. Ei, hea oli. Päike teeb jooksmise lihtsaks.

Vahepeal mõtlesin välja, et eelmisel korral, kui suitsetamise maha jätsin, hakkasin a la samal päeval jooksmas käima ja ma mäletan, kuidas hing oli pidevalt niidiga kaelas ning 20 minutit jooksu oli ilmne piin. Nüüd aga olen kaks ja pool kuud üsna vabalt hinganud ja lisaks siiski oluliselt rohkem kui tol korral jalgsi käinud. Ühesõnaga - võhma on rohkem, nüüd tuleb vunki juurde keerata. Võib-olla peaks endale mingid eesmärgid seadma? Vara veel?

Oluline on 1. mitte suitsetada; 2. mitte külmetada; 3. mitte üle pingutada.

Suitsuisu oli ükspäev jälle, aga mõistus sai sellest jagu. Olgem ausad, kaasa aitas ka korra vaadatud ja korra kuulatud "Suitsufilm" Jan Uuspõlluga peaosas. Lima, mida ta sisikonnast välja rebis, oli isegi minu kui padusuitsetaja jaoks liig...

Joosta on hea!

2 kuud

Tulin töölt koju ja tundsin pea igal sammul hõrku sigareti hõngu. Ega ma muidu seda eriti tunne-tähele pane, aga täna hõljus see rahulikult ja kiusates sõõrmetes. Pärast 15-minutilist kiiret kõndi, pilk otsimas allikat, kust lõhn pärineb, sain aru, et tegelikult oli see väike alateadvuse trikk.

Kaks kuud sai täna täis - jei! Olen justkui päris kenasti harjunud mitte suitsetama. Seega tundub, nagu oleksin juba ammu lõpetanud, aga kalendrisse vaadates ja kuupäeva jälgides saan aru, et keeruline ei ole mitte loobuda, vaid jätkata loobunud olekut (mida lausevärdjat) :) Nii et ma võin hetkel nentida, et mõte suitsust ei takista mul enam ratsionaalsemate tegevustega tegelemist.

Aeg-ajalt tuleb selline rahulik, mitte paaniline ja pisut igatsev küsimus - miks... Ja siis väike selline iseenda ärritamise mõte - ehk prooviks, kindlasti on hea. Tegelikkus on muidugi see, et ei ole hea, on vastik, ilmselt olen taas alustades deliiriumis, maitse oleks sitt-sitt-sitt, lebra ajaks südame pahaks-pahaks-pahaks... Nojah, ebameeldivad väljendid, et tegevus, millest kirjutan-mõtlen, endale ebameeldivaks teha ;)

Vähem kiusatusi. Ja läheb, läheb... Lähemaks (=läheb paremaks).

Vahekokkuvõte

Pikk uni oli reedel, ärkasin laupäeval 12.45 ja tundsin end überhalvasti, pea valutas, süda oli paha, nõrkus üleüldine. Arvasin, et ülemagamine, seega ronisin voodisse pärast tundi täristamist ja magasin edasi.

Umbes kella kolmeks oli mul selge, et asi on hoopis hullem, kui ma ette kujutasin ehk siis mul oli palavik üle 38 ja kurk läks iga sekundiga rohkem paiste. Alustasin kiirelt para-rohtudega palaviku alandamise protsessi ja sellega kaasnes muidugi mõista ka arutu magamine (loe: voodis visklemine).

Pühapäeva õhtuks oli palavik endiselt sama suur ja sellele oli lisandunud räme ja talumatu valu alaseljas ehk siis püsti tõusmine, istumine, astumine, kiiremad liigutused, aevastused, tassi tõstmine, pükste jalga panemine jmt tavalised ja igapäevased tegevuses tahtsid sõna otses mõttes ära tappa ja tõid vee silma. Liikumiskiirus oli nagu ühel väga aeglasel endaga mitte hakkama saaval tädil või onul või siis kõndimist õppival lapsel. Asusin lahingusse Ibukatega ja sain palaviku suhteliselt alla, aga see oli ka kõik.

Esmaspäeval käkerdasin tööle - hea otsus, et end liigutasin, aga halb otsus, et kodust välja läksin. Esimese tunni ajal istusin nelikümmend viis minutit ja mõtlesin, kuidas ma toolilt püsti saan, endal kurk paistes, hääl vaikne, käed värisesid ja pea muudest mõtetest tühi.

Sebisin endale arsti juurde aja tänaseks. See arst... See arst sundis mind tegema asju, mida ma tervest peast ei tee ja tegi kohe kiire, ent vastuvaidlemist mitte kannatava otsuse, et ma pean töölt koju jääma. Kirjutas mulle rohtusid, millega saab ühtlasi ravida ka suurenenud eesnääret ja tripperit.

Nii et suitsuisu mul küll praegu ei ole. Imelikul kombel ei talu ma ka kohvi praegu - viimase 4 päeva jooksul olen kaks korda püüdnud juua, aga mõlemal korral olen pärast paari lonksu loobunud.

Küll aga suurenes minu kogemustepagas eelmisel nädalavahetusel K. juures, kus uksest sisse astudes suubusin sigarisuitsusse ning järgmisel päeval oli kojusõidul samuti pidev kimumine teemaks. See tekitas ühelt poolt kurva tunde, et hais nii räme oli ja kõik riided pesemist vajasid (haa!), kurptus tuli hinge ka seetõttu, et suurt nälga ei tundnud ja samas tekitas see rõõmu. Hea, et süda pahaks ei läinud, kuigi natuke läikima võttis esialgu küll.

Muide, kõik on kuidagi teistsugune, kui ei suitseta. Kinnisidee faasist sain läbi, enam ei pea end millegagi kinni hoidma, kuid nüüd on mingid muud kõrvalised tegurid välja tulnud, millele ma varem tähelepanu ei pööranud (ilmselt panin iga kord suitsu ette, kui miskit toimus, sest vaevalt, et maailm nüüd nii teistsuguseks muutus, ikka ise...)

Ja kui sellest veel ei piisa, siis mul on näol kuradi herpes, mis suunurgast põse keskpaiga poole teed rajab.

Naera veel!

Vol2

Eelnevad päris mitu päeva - alates 2. jaanuari õhtust või 3. jaanuari hommikust, kuidas läheneda - olen järjekordset kinnisideed kinnistanud. Ehk siis jätan suitsetamise maha vol2 on käivitunud.

Vol2 on seni olnud edukas, võrreldamatu vol1-ga, kuna siis oli kogu see tegevus üks suur kannatamine. Nüüd olen kannatanud ka, aga olen jaburuseni arendanud asendustegevusi.
* kudumine (poolteist meetrit salli),
* heegeldamine (hetkel meeter "asja"),
* tee joomine (napakuseni palju),
* raamatute mitte lugemine (ajab ikka täiesti lolliks, kuidas ma 25 päeva jooksul olen lugenud vaid sajandat korda "Baskerville´ide koera" ja "Võlur Ozi"),
* saialiste-krõpsuliste enesele ära keelamine (olen söönud kolme nädala jooksul kooki oma sünnipäeva ajal, krõpsu reedel, kringlit eile, aga siis juba mõnuga),
* iga päev jalgsi töölt kojutulek (seda tegin tegelikult varem ka, aga nüüd on see saanud mingiks kohustuseks),
* maailma mustaks mõtlemine/ musta maailma avastamine (muidu olen ka depressiivne, aga praegu pean ennast iga sekund jälgima),
* ükskõiksus/ ignorantsus (ma tean, et see on näiline, tingitud vaid kinnisideele keskendumisest ja mõtlemisest, et miski pole minu asi, ei lähe korda, ei puutu minusse, ei...)

Siia ilmselt võiks veel midagi lisada, aga mul on ükskõik.
Kuigi.
Seda pean veel lisama, et tänase sissekande tegemine võttis kohutavalt palju jõudu ja tahtmist, tekitas masendust, kuid samas äkki suudan nii alustada august välja ronimist... Ja ühel päeval kirjutan, mida ma Anni lavastusest jälle arvan (vaadatud detsembri alguses) ja "Savoy ballist" (vaadatud jaanuari alguses).

Sõltlane alustab (jälle)

Tund ja 6 minutit tagasi lõpetasin viimase, viienda paki, mille 21. endale soetasin. Plaan oli lõpetada juba jõulude ajal, et siis kuidagi sujuvalt... Ma päris täpselt ei teadnud, mida ma silmas pidasin. Täna siis oli lõpp käega katsutav ja juba otsisin asendustegevusi, lõpuks vihastasin iseenda peale ja tegin kaks viimast järjest ülehelikiirusel ära.

Eesmärk? Polegi. Nädal, kuu, kolm kuud. Pikemalt ei mõtle.