Üldrahvalik minemine

Ma ei üllata iseennast ka, kui märgin, et jaanipäeva ajal sigineb eestlastesse kirjeldamatu kihu kuskile sõita. Mõned päevad tagasi rääkisime K.-ga, kes märkis, et meievanused lastega paaridki sõidavad lehma lellepoegade juurde mõnele saarele. Neil, kel vedanud, on katus pea kohal, kel nii palju vedanud pole, võtavad oma lapsed, halvemal juhul ka koera ning ämma ning üritavad telkides end hästi tunda. Kogu see kamm hakkab peale kilomeetripikkuses praamisabas, jätkub vastvalt saare suurusele ainukeses poes või suurimas kaubandusekeskuses kassasabas ning seejärel on juba muster üks - sääsed, joomine, sademed, peavalu, ebamugavustunne, kodutee ja see kõik ei pruugi minna just selles järjekorras.

Mis seal salata, olen isegi praamijärjekorras olnud, aga seda aastaid tagasi. Siis kui olime veel noored, ilusad, rahutud. Nüüd oleme ainult viimast. Sellegipooles on jäänud kihu kuskile sõita ning pidev küsimus, sellest kuhu ja kellega minnakse.



Noh. Ma ei taha mingi ketser olla ega midagi, aga ma ei tee küll midagi erinevat sellest, mida ühel tavalisel päeval, kui mul linnas suurt midagi teha pole ning lp Perekond lp pr Ema juurde koondub. Kahjuks või õnneks ei ole mul põhjust praamijärjekorras seista, isegi pisikest pehkinud paati pole vaja, et kohale aerutada ning ka kummikuid ei kavatse ma endale hankida, et läbi soo kohale löntsida. Pakin hambaharja ja läppari kotti ning lähen sääskedele söödaks, lp Perekonnale seltsiks, lp pr Emale peavaluks ning valgele veinile hirmuks. Ehk siis tegelikult lähen minagi - üldrahvalik minemine jaaniõhtu auks algab nüüd.

P.S. Pilt on kolm aastat tagasi jaani ajal tehtud Rootsi laeva peal - pääsesime lõkkeotsimiskohustusest ja lõbus oli ka. Ahjaa, laeva peal oli ikka mingi šašlõkivann olemas, nii et eestilik jaanikuhõng ikka õhus. Purjus tüüpidest rääkimata, neid uinus nii tekil kui kajutikoridorides.

Mhmh

Lugesin. NB! Järgnev tekst sisaldab roppusi, aga teose vibe´i tabamiseks vajalik. Tsiteerin

"Ma ei tea, kas sa oled seda tähele pannud, aga kui sa rahvarohkes kohas ringi vaatad, siis on ikka tõsiselt palju lolle sitapäid ringi jooksmas. Uskumatult imbetsiilseid inimesi. Ma ei räägi praegu inimeste vaimsest tasemest, vaid nende käitumisest. Kui sa selle peale mõtlema hakkad, siis need kaks on päris tihedalt ühendatud."

Tsiteerin veel

"Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina reaalselt ei salli inimesi, kes arvavad endast liiga palju. Mina isiklikult ei arva endast palju. Kusjuures ma arvan, et suures pildis tean ma asjadest vägagi vähe, aga ma hoian oma silmad lahti ja kui ma näen midagi imelikku, veidrat, naljakat või kombinatsiooni nendest kõigist, siis ma kipun seda välja ütlema."

Ahjaa. Raamatuks oli Roone Roosti "mis sul Viga on." [pealkirjas kirjapilt esikaanelt]. Näitan üles samasugust ebastabiilsust nagu vaene poiss, kes selle raamatu kirja pani, aga... MIS MÕTTES? Täpselt nii.

Tüübi raamat on täis arrogantsi, millega ta üritab seda, mida ta märkab (vt tsitaati), mängleva kergusega kirja panna. Arvab, noh. See eeldaks huumorit, kalambuuritsemist jmt, aga ei vea välja. Härra ütles kohe alguses, et ta nimelt eirab õigekirjareegleid, raamatu kestel siunab eliitkoole ja peresekukkunud õpetajaid, kes näkku, pähe ja perse - viimasesse eriti tihti - kõiki kepivad. Kasutades nüüd autori määratlust tegevuste osas, millest kõige rohkem juttu. Raamatul on kusjuures olemas toimetaja - kuna keelt pole toimetatud, siis ma eeldan, et peaks olema tegu sisutoimetajaga, aga lugedes jäi mulje, et sisugi pole eriti tihendatud. Ehk siis oli paar teravmeelsust, ridasid täitev ropendamine, lehekülgede viisi ülbitsemist. Mina ei saa aru, miks ta selle raamatu kirjutas. Mina ei saa aru, miks ilmumisjärgselt teosele suurt tähelepanu omistati - selles puudub see "miski", mis ühest raamatust teeb nauditava raamatu. Ma arvan, ei, ma olen veendunud, et see on C. Kala raamatu tüüpi raamat ja küllap nende sihtrühmadki on samad.

Mis ma ette heidan?
Lühidalt
* on samasugune lahmimine, millega ise päevast päeva tegelen, aga see ei tähenda, et ma seda kirjanduse pähe pakkuma hakkan;
* pole kandvat keset, on teatud kinnisideed, nt religioon, tarbimine, vabaduste võtmine, poliitikud kui paksud värdjad, Keskerakond kui kamp eriti pakse värdjaid;
* raamat vajanuks väga karmi toimetajakätt, sest iseenest idee on olemas, aga ei vea 128 lehekülge välja.

Nii. Ja lisaks tahan selle ka ära märkida, et tegemist on täieliku homofoobist rullnoksiga, kes aga ilmselt on kõigele lisaks kapis peidus, sest ma pole ammu kuskilt lugenud nii palju sellest, kuidas keegi on pede ja kedagi kepitakse perse.

Lükkame nüüd

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama. Ah, kurat, midagi ma ei pea, kui tahan, siis räägin, kui ei taha, ei räägi. Ühesõnaga. Läksin mina, läksin mina kõige paremate kavatsustega kell 11 hommikul välja, läpakas kaasas, bikiinid seljas. Kella ühe ajal tundus mulle, et olen juba päris kaua õues olnud, seega viskasin akulaadija juhtme seina ja istusin õues edasi. Kella kolme ajal sain aru, et mitte ainult mu dekoltee, vaid ka jalad - läpakast vaba ala - olid põlenud. Seega üritasin ma kõhuli olla, mis õnnestus üsna kehvasti, sest punase ja valutava kõhu otsas ei ole hea rullida, eriti kui samala ajal üritad päikeseprillide ja nokatsi kiuste ikka veel trükkida. Noh, poole kuue ajal andsin alla ja tulin tuppa. Jah, tugevamad oleksid ilmselt kauemaks välja jäänud, aga minusugune nõrkur andis alla.

Tulemus: olen väga punane ja keha üldiselt valutab või sügeleb absoluutselt igalt poolt. Lisaks oli mul piisavalt pealehakkamist, et torgata endale käärid jalga, lõigata katki neli konnasilma. Mis - ma ütlen etteruttavalt - ei olnud hea mõte. Selle tulemusel veritses jalg pikka aega, seejärel kasutasin esimesi eurode eest ostetud plaastreid ning mul on väga valus kõndida. Kusjuures ma olen üsna kindel, et konnasilmad sellest küll ei kadunud.

Nii. Mille üle ma veel vinguda võiksin? Edasilükkamine on teema. Ega ma muidu kirjutaks, kui homme õhtuks poleks kilomeetripikkust ja sügavasisulist kodutööd vaja. Sellest on mul 1/3 valmist ja 1/3 on valmimisel ja viimast 1/3 ma alustasin. Tagumisest otsast, muidugi mõista. See pagana TÜ on muutnud mu paganama ignorandiks, kes teeb mingeid ülesandeid viimasel minutil ja seni positiivse tulemusega. Mis omakorda tähendab, et TÜ on alla käinud, sest mina targemaks pole saanud, pigem ikka minu vanuses jäädakse iga minutiga lollimaks. Täie mõistusega inimene ei löö ju endale kääre jalga? Või lööb? Istuvad teisedki peale minu 6 ja pool tundi õues ainult selle pärast, et toas on imelik olla?

Ei. Mul on eesmärk: üks kodutöö peab täna valmima. Mul on tänase kuupäeva sees veel 9 minutit, sellega ilmselgelt ei jõua, aga magamaminekuni on loodetavasti mõned tunnid. Nendega jõuab. Peab jõudma, sest muidu on põletus asjatu olnud.

Oi, mulle meeldib, et on suvi.

Aeg

Täna oli see päev, kus tupsudel sai kool läbi. Ots peal selleks aastaks. Kui kolleegike täna küsis, kas ma olen klassijuhatajatunniks mingi kõne või muu etteaste varunud, ütlesin täiesti siiralt, et mul pole enam midagi öelda. Ma olen 35 nädalat järjest nendega rääkinud, kusjuures viimased kaks päeva olime ekskurseerimas ehk siis võib-olla liigagi kaua koos.

Suures remondieelses tormamises ning vaheajaeelses saginas unustasin pildi teha, millest mul on väga kahju. Mõtlesin, et iga veerandi lõpus teen pätudega pilti, siis on hea hiljem vaadata :D Plaan oli hea, aga teostusega jäi veidi kahtlaseks.

Piibelehed ja pojengid on köögis kenasti pliidi peal vaasis, terve maja on täis piibelehe lõhna. Selg ja jald on sääskede ja muude putukate poolt vigaseks hammustatud, koolitööd ei näita just edenemise märke...

Aga ikkagi - tupsudel sai aasta läbi!