Röövi ohvriks langenud vanamemm oli läinud panka raha vahetama - Krimi - Postimees.ee

Röövi ohvriks langenud vanamemm oli läinud panka raha vahetama - Krimi - Postimees.ee

Mis inimesed need sellised on? Midaerikuradimaailma...

Mina kannan mitmendat päeva kaasas pisikese Kaubamaja Osturalli kilekotikesega sente ja kroone. Pangakontorites on nii kuradi pikad järjekorrad olnud, et ma pole viitsinud oodata. Ega ma palju kaota. Et vargad, küsige, ma annan need teile, ärge mu kotiga minema jooske palun, seal on muud oluliselt väärtuslikumat (dokumendid, väikesed sentimentaalsed mälestusesemed sõpradelt headelt ja parematelt). Mnjah.

A noh. Kellel on, andke minna. Ega eurosid arvele tõesti pole mõtet panna, mine tea, mis Mart Laar, kes põllumajanduse perse keeras, veel teeb. Või veel hullem. Kui Siim Kallas küüned taha saab.

Mulle ilgelt meeldib ironiseerida.

Tjah, Eestis on hea elada. Parampara.

Harilik kolmapäev

"Mis te nüüd? Olete hulluks läinud?"
Tavaline päev.

"Sul on ju, vabandage, need..."
On keeruline teha eksamitööd, kui mõtted kuskile multifilmiklassikasse eksisid. Aga "Äkki õnnestub!"

"Tuleb tiibu lehvitada, sedasi, sedasi!"
Noh. Natsa olen lehvitanud.

"Lükkame ta alla!"
Mina ronisin eile katusele ja hüppasin sealt alla.

"Ja kui sa aina kõhkled ja aina endas kahtled, siis tuleb ju, siis tuleb ju ikka alata."
Kohe sinna ronides oli kiusatus alla hüpata. Mitte see suitsidaalsevõitu värk, vaid see kadunud reaalsustaju, mis kutsuvalt üle ääre sundis vaatama. Õnneks ma enne hüppamist tegin sihtotstarbelise värgi ära. Loopisin lund.

"Ja kui ei õnnestu?"
Ühel hetkel sai kõik, viskasin kühvli alla ning ise järele. Nabani olin lumes, saapad oli sekundiga ääretasa lund täis, tallaalused olid ligemärjad.

"Siis proovid lihtsalt veel."
Uuesti katusele ronima ei hakanud. Tulin hoopis tuppa ja mõtlesin, et saan ühe kodutöö tehtud, aga kussa sellega. Jõululaupäeval sai ühega enam-vähem ühele poole, teisel pühal sai järgmine saadetud. Nüüd higistan järjekordse kallal.

Proovin nüüd edasi. Pärast kartulikrõpse, mandariine, kohvi, küpsiseid on keeruline, aga peab olema teostatav, sest nii palju muid ja huvitavamaid asju on teha. Prioriteedid peavad ikkagi paigas olema, onjo.

Prioriteedid juhivad mu loodetavasti uuesti eksamitööd kirjutama, et saaks homme rahuliku(ma) südamega aastavahetuseks ära sõita.

Ahjaa. Lund on pisut üle poole meetri. Traataias paistab üks ruudurida, mõnes kohas mitte ühtegi. Mul on nüüd publish post nupu värvi lumelabidas ja sama värvi pisike kirves. Tundub käes väga kerge, nagu polekski teist. Mis mul veel on... Las ma mõtlen. Uus gaasiballoon. Kaks paari tutikaid vilkasid. 200 grammi vahvlitorusid, kolm masinatäit triikimata pesu, soe tuba, mustade kõrvadega kassid, kilekotike müntidega, jahtunud kohv, raamatukogu võlg, melanhoolne meeleolu, laenatud Krulli ja Kripsi raamatud, üks kinkimata jõulukink, paar üleliigset kilo, pidev ninaverejooks. Jagub ühesõnaga. Nii et küllalt saab.

Ja nüüd uuesti analüüsima analüüsimatut.

Päästeamet hoiatas inimesi, et pühade ajal ei tohi lahtist tuld järelvalveta jätta, tuleb kontrollida suitsuanduri korrasolu, küttekolde lähedale ei tohi jätta kergesti süttivat materjali ning siiber sulgeda alles siis, kui tukid on leegitud, räägiti isegi sellest, et süüa tehes ei tohi televiisorit vaatama jääda.

Keegi ei öelnud, et Facebook on evil´ist, Jaan Tätte juunior sama vaimukas kui seenior ning juhtimise kodutöö ei tee ennast suure ootamise peale siiski ise, vaid seda tuleb kirjutada mõtteid siia-sinna veeretades, sõnu lükkides, lisades, kustutades, vahetades, täpsustades.

Kui keegi oleks mulle jaanipäeval öelnud - mis oli ka erinev kõigist eelmistest -, et ma jõululaupäeval kodus lund loobin ja vahelduseks arengukava analüüsin (või vastupidi), oleks ma lihtsalt kõva häälega naernud. Välja, noh. Igatahes on koos ohtrate tsitaatidega 12 lehte kirjas, kokkuvõtet veel pole. Ausalt öeldes olen üsna väsinud ja tahaks magada. Lubasin endale, et enne maale ei lähe, kui kodutöö tehtud.

Hommikul tõusen kellaga kuuest üles ja hakkan kirjutama, äkki siis saab veel jõuluajal maale. Äkki saab jõulutoitu ka, sest Hiina kapsa salat ja põlenud pannkook pole just selline, noh, jõulune roog.

Juhul muidugi, kui Scarlett uksest välja laseb ning busse kraavi ei pagenda.

Argine pühapäev

Kõrvalisi asju ja peamisi asju ja vaikseid asju ja kärarikkaid asju... Kõiki asju on nii palju, et kirjutada ei jõua. Parem kirjutan otse või ei kirjutagi. Nii et jah. Jään endiselt ootele. Paremaid aegu. Või lihtsalt aega, kuigi aega on iseenesest keeruline oodata, see ju jookseb.

Tegin eile väikese nimekirja kõigest, mida järgneva kolme päeva jooksul tegema pean, kusjuures elementaarset kirja ei pannud. Sain umbes 40 "kindlasti-vaja-ära-teha" meelespeasse kanda. Päris normaalne pole. Samas võib ju selle kanda aastalõpu kokkuvõtte ja võlgasid mitte armastava hulluse arvele.

Oeh. Ma olen natuke sodi. Ja ometi pean hakkama jõu ja ilu numbreid tegema. Ja täna ärgates ma mõtlesin, et üksi on ikkagi raskem kui kaksi. Lähen kooli. Õpin natuke. Mine tea, äkki saan targemaks.

Liblikaefekt

Ebaõiglane. Ülekohtune.
Kas elu peabki selline olema?
Lapsed ja vanemad.
Ja siis on ainult lapsed.
Või vanemad.

Ja mina arvasin, et jälle algab kõik, algab uuesti.
Mul on nii kahju, et nutangi.

Ma ei tea, mis fämili peades ja südametes sünnib, ei oska ette kujutada, aga seda tean, et neil on valus. Kui saaks, võtaks pool valu ära. Aga ei saa. Nii et saan ainult head soovida.

Avalikustamine

Väga Tähtsate Inimeste koosolemisel tabasin end mõttelt, et kuigi ma ei ole Väga Tähtis Inimene, on mul olemas teatud kvaliteedid, millelt ma järelandmisi ei tee. Nt peavad mu riided olema puhtad, käin iga päev duši all ja pesen juukseid - ka siis, kui mu karvumus on parajasti poole meetri kanti, küünealused on alati piinlikult puhtad - ka siis kui küüned on 0,0 cm või 1,0 cm pikad. Ja seda jada võiks jätkata - pesen kolm korda päevas hambaid, lasen vanema inimese enne uksest sisse/ välja, söögijärjekorras ei trügi, nina ja kõrvu ei noki, passin peale, et mu minivariandis aluspesu koos palja kanniga ei välguks jne.

Väga Tähtsate Inimeste koosviibimisel istus 45-aastane daam seelikuga, mis seistes põlvepiirini ulatus, nii et kõik seda osa temast vaadata võisid, mis seeliku all oli. Tegu polnud Britney või Lindsay tüüpi välgutajaga, kes korra ära liputab ja siis rõõmsalt/ kurvalt edasi elab.

Kas ma juba mainisin, et ta vastas istusid ka meesterahvad?

Ja sellepärast, kulla sõbrad, kannan ma seelikut/ kleiti väga loetud kordadel. Kunagi ei või teada, keda oma avameelsus- või avalikustamishoos võid traumeerida nii, et ta kohtus au, väärikuse ja avaliku pildi risustamise eest, sult 17 nahka koorivad.