Ilus oled, ilus oled!

Ei saa ju olla pahane, kuri, tige, torssis, väsinud, tüdinud ja ei-tea-mida-veel, kui Tõnis ise tuleb tuppa ja laulab elurõõmsalt: "Ilusa oled, ilus oled, ilus oled sa" Tegelikult laulab ta muidugi isade maast, aga ma võin ju oma turvalises mullis selektiivselt kuulata, eks?

Arvestades, et ma täna täiesti valel ajal tööle läksin (nii paar tundi vajalikust varem) ja päris pikalt tühja panin (st istusin tehes kõige tüütumaid asju ehk siis pannes käitumise ja hoolsuse hindeid e-kooli... paar veerandit tagantjärele), saab ikkagi väita, et täna oli asjalik päev. On ju asjalik, kui põrguinglite hinded on välja pandud. KÕIGIL. KÕIGIL POSITIIVSED.
Nii et mõningane heaolumull on täna lubatud. Lisaks kõigele hakkasin eeposelaadset aruannet kirjutama, mille tähtaeg on varsti ja kus tuleb lõdva randmega loovust kasutada (kirjutada tuleb lihtsalt ebaloomulikult palju). Jumal tänatud, et ut-is sõnaseadmist sai harjutatud kümnete tuhandete tähemärkide kaupa! Enne kirjutama asumist olin pisut paanikas, et ei saa vajalikku arvu märke täis, aga see hirm kadus, kui ma, läpu süles ja suits hambus, aiatoolil lamasin ja kirjutama asusin. Tuleb tööle kallale asuda ja seda teha, onju, mitte muliseda, et ei saa. Küllap ma pühapäeva õhtul jätkates vihkan ennast jälle, sest loovkirjutamiseks on vaja erilist hingeseisundit ja see ei tule niisama. See tuleb siis, kui oled end poputanud (päevitanud, ostnud liiga kalleid kreeme, ostnud ja lugenud luuleraamatuid, söönud paarsada grammi šokolaadi, näinud titasid, silitanud kiisupoega, kuulanud töö ajal, kõllid põhjas, Metallicat ja teinud muid väikeseid rahustavaid tegevusi). Seda kõike pühapäeval kordama hakata on ebareaalne. Seega loodan ei-tea-millele ja tiksun edasi.

"Ja tunnen rõõmu sellest muusikast, mis inimestele teeb head," laulab Tõnis mu arvutis.

Hea on.

Ratas+Tartu=kobige bussist välja

Tänane suursõit Tallinnast Tartusse läks mulle isiklikult maksma 10 kroonise bussipileti, mis osutus kesklinnas kasutuks, sest bussijuht käratas kõik bussist välja, ja veel üht-teist. Üks tädike kuulutas peatuses, et alles poole tunnid pärast saab uuesti bussi. Seega valisin takso. Enne muidugi toidumaailmast läbi.

Kokkuvõte: 10 (buss)+70 (takso) + 95 (kaubs)=175 krooni. Kas ralli korraldajad tahavad seda korvata? Ma pole spordivaenulik ega midagi, aga see on ikka suht jõhker, mis reedel tipptunni ajal tehakse.

Nagu oleks Ratas Tartu linnapeaks saanud.

Raporteerin: elus.

Tänase päeva positiivne sõnum on, et söögiisu tuli tagasi. Mulle tundub nii, sest käisin ekstra poes süüa ostmas. Ma olen küll pisut nõutu valiku üle, mille tegin - krõpsud, Twix, Bounty, pähkel šokolaadis - aga ma sõin. Ja mitte vähe. Ma ei taha, et paarinädalane nälgimisaeg asenduks ohjeldamatu õgardlusega, aga ma leian, et hetkel on tervislik süüa. Närvidele mõjub ka kenasti.

Õhtu otsa olen täiesti rahulik olnud, lugenud bakatöid ja teinud märkmeid. Mõned küsimused on ka juba tekkinud, mis ongi lugemise eesmärk. Homme jälle?

See selleks. Kahjuks otsustas minu lemmiktass täna katki minna: valasin kohvivee sisse, järgnes vaikne sisin ja kohvivett oli terve ilm täis. Tass otsustas poolduda. Mnjah.

Ahjaa: silent snake. Võtan komplimendina esimest osa, teisega ei oska midagi peale hakata, sest ussud on kõige jäledamad loomad (?) ever.

Oli.

P.S Kui närvid on krussis, siis aitab teraapia: väikesed lapsed ja pisikesed kassid. Eile oli ilus päev :D

Ei meeldi

1. kui näkku pannakse;
2. kui selja taga susserdatakse;
3. kui valetatakse;
4. kui meelitatakse;
5. kui alandatakse;
6. kui tehakse minu eest otsuseid;
7. kui mulle tehakse teeneid, mida ma ei vaja;
8. kui minu asemel valitakse keegi teine (ükskõik, mis põhjustel);
9. kui inimene (inimesed) eeldavad, et mul ei ole julgust;
10. kui ollakse minus kindel (ükskõik, mis põhjustel);
11. kui mind pannakse raamidesse;
12. kui mind lahterdatakse;
13. kui mind pannakse lolli olukorda;
14. kui mulle jäetakse rääkimata asju, mis puudutavad mind ja ainult mind;
15. kui mind tabab paanikahoog ja ma ei saa midagi teha selle vältimiseks, kusjuures aeg ja koht on täiesti sobimatud nõrkuse näitamiseks ja inimesed, kes on mu läheduses, ei tea sellest midagi ja ei tohikski teada;
16. kui ma pean endale toitu vägisi sisse pressima, et elada;
17. kui ainus toit, mis sisse läheb, on täielik junk;
18. kui uinun, peas tagumas üks ja ainus mõte, mis saadab mind kogu ärkveloleku aja;
19. kui pean mõtlema asjadest, mis on ebameeldivad;
20. kui ma pean tegema otsuseid, mis muudavad minu seni (näiliselt) rahulikku rutiini;
21. kui ennast haletsen;
22. kui minu ohutu mull jõhkralt lõhutakse;
23. kui mind sunnitakse muutuma või adapteeruma.

Kurat. Ma jääksingi siia neid "ei meeldisid" kirja panema, aga see ei aita. Kõigele lisaks olen ma kuradi realistlik. Ma olen jänes, aga jänestel on võimalus süüdimatult kas või üle kere habisedes-värisedes minema kalpsata. Mulle ei meeldi need va väega sõnad, need on vulgaarsed ja rõvedad, aga ma kuradi-kuradi-kurat kasutan neid, kui ma olen vihane. Praegu ma pole enam vihane. Solvunud ka mitte. Kättemaksu ei viitsi haududa, see ei vii kuskile. Ma ei kavatse unustada ühtki sõna ega lauset. Ma jätan need pikaks ajaks meelde. Ma ei muutu sapiseks, ma ei nähva, ei ütle halvasti, aga ma ei kavatse taluda ühtki näkku panekut. Ausõna. Oleks vist pidanud jooksma esimesel korral, aga ma ei teinud seda. Ma ei kahetse midagi, mida ma teinud olen. Ainus, mida ma kahetsen, on see, et ma usaldasin.

Nüüd olen targem. Kuhu ma oma tarkusega lähen, seda ma ei tea.

Kes oleks võinud arvata...

Arvata seda, et kena kevadine emadepäeva puhul maal käimine päädib näljase sääseparve ja muude identifitseerimata putukatega põkkumisega. Nemad põkkusid, ma olin tööhoos ja ei pannud seda tähelegi. Oksarisu vedamise tulemus (vedasime neid proua ema käsul, kes väidetavalt olevat kohalikus vallavalitsusest saanud käsu teeperved puhtaks teha ja delegeerinud ülesande isale, kes arvas, et puhtaks tegemine tähendab kogu võsa maha võtmist ja pervele kõdunema jätmist) on kätel 42 umbes sentimeetrise läbimõõduga punast latakat, mis vaheldumisi - olenevalt kratsimise intensiivsusest - väljutavad erinevaid vedelikke ja on süüdlased, miks mu kätel jalgadel pole enam grammigi päikesest ning ka naha uuenemisprotsess on tõsiselt käsile võetud. Voodi, püksid, sokid, küünealused on ära kraabitud nahka täis. Olen sunnitud öösel kell kolm - juhtus eile - tõusma ja tule süütama, et saaks rahus ja läbimõeldult kraapida. Rääkimata sellest, et kõik vahetunnid mööduvad kraapides, tunni ajal olen naelutatud laua taha (ma reeglina ikka üritan tööd püstijalu teha), et saaks võimalikult märkamatult krapseldada. Jumal tänatud, et mul on kaks funktsioneerivat kätt: saab korraga ja sünkroonselt jalgu kraapida. Kuigi... Kui oleks vähem käsi ja jalgu, oleks ka vist vähem sügelust.

Eelneva jutu kirjapaneku ajal tegin kolm pikemat kraapimispausi.

Moraal (igas jutus on see olemas!) on ilmselge: emadepäev või mitte, sääsemagnetilist tööd tegema ei sunni mind mõnda aega ka mitte surma ähvardusel.

Hea, et Eesti ilm jälle nõrka paneb: ei pea kogu maailmale oma kratsitud jalgu näitama, võin rahus nädala lõpuni krõhveldada.

Ideaalne laupäeva hommik algab hambapesu ja kuuma kohvi, mitte kõhuvalu, leige vee, kohvipuru ja sigaretiga. Juhtub. Eile oli üks neist reedestest päevadest, mis murdis mu jala pealt voodisse kell kuus õhtul. Tegelikult see ei olegi reede, mis murrab, murdjaks on kogu eelnev nädal, aga seda on kummaline uskuda. Reedeti peaks just änks sees olema - töönädal läbi jmts - aga pole nii. Ainuke mõte, mis mind saadab, on: "Voodi, voodi, voodi." Ja mis siis.

Töönädal oli äärmiselt kaka. Lubasin endale küll, et ei mõtle ebameeldivatele asjadele, aga loomulikult oli seda kergem mõelda, kui teha. Mõtlesin ikka. Peaaegu 24/7. Murdsin endale antud lubadust ja rääkisin toimunust K.-le, mis tundus kohe täiesti valena. Mitte et ta poleks kohe tahtnud maailma muutma hakata, tahtis küll, aga kuna ma tean, et ta ei saa maailma muuta, siis oli see ainult üks mõttetu mitte edasiviiv jäbin. Väga tume nädal oli. Võib-olla järgmisel suudan endas negatiivse hoiaku maha suruda ja tegutseda nii, nagu polekski midagi juhtunud. Õnneks oli terve peotäis vabandusi olemas.

Ma tunnen iga minutiga, kuidas kõik muutub. Isegi mõte laupäevast ja titadest ei suuda naeratust näkku tuua. Halloooooooooo, reaalsus. Maale emale lillikesi viima ja kraapima-kraapima-kraapima.

Maikuu sakib sajaga.

Endaga hädas olevad mehed

Kokkuvõtlikult: eelmiselt nädalal Saksa Kultuuriinstituudis "Elling" ja eile väikses Vanemuises "Mesimees". Mõlemad head, mõlemad Mäeotsa seatud, mõlemad vussidest meestest. Või puntras olevatest inimestest. Look who´s talking.

Kütsari Elling oli hea, Jaanovitsi Bjarne veel parem, kiisud vahvad (:D). Eriti hea stseen oli resto oma, kus Kütsar hoole ja armastusega kiisudelegi kartuliputru, sealihakastet ja pisut porgandisalatit kaasa pakkis (garneering muidugi mõista ka). Mõnusa vindiga leid ja lõpuni läbi mängitud. Kui bussitäit õlasalliga daame poleks esireas ja teiseski valjuhäälsel jäbisenud, oleks veel eriti kena käik olnud. Hea oli, ma ei hakka heietama. Teise toa (tegelikult ka trepikoja ja naaberkorteri) markeerimine ja nähtavaks-kuuldavaks tegemine oli põnev, aga ilmselt see on seda sorti põnevus, mis selliste sopiliste mänguruumidega kaasnebki (vt kõigepealt "Pianoolat" ja siis teisi Vanemuise Sadamateatris etendatavaid lugusid).

Sepa Felix polnud kahe eelneva vusserdisega võrreldavgi. Seda enam, et alt kumas pidevalt olematu võrdlus, kuidas Uuspõld oleks mänginud. Nuriseda pole midagi, veel üks joodik Hanneselt, põnevad rollid aga Karin Tammarult ja Külliki Saldrelt. Ma peaaegu uskusin, et ninaoperatsioon oli äsja toimunud ja päris kindel tundus olevat seegi, et Felicity on hädavarese terane tütar. Mercalt roll tuntud headuses, kusjuures ei kasutatudki tagumiku trikki, kuigi vabalt oleks võinud (mulle vahepeal viirastus, et näitleja ikka üritas tagumist otsa publikusse pressida, et nalja ikka nabani oleks). Mind häiris aga, et olin seda lavakujundust juba näinud - ma tean, et pole lõputult võimalusi Inglise aia kujutamiseks, aga kuidagi kulunud oli see (vt "Kõik aias"). Tähelepanu koondas ristikujuline moodustis lae all, mis muide üsna madalale oli toodud ning pidid eriliselt aeda piiritlema ja rõhutama selle olulist rolli. Põnev vaadata, aga muud ei midagi.

Võta kinni. Kuna olen terve nädala mingi täielik pätakas of the häda olnud, siis tunnen erilist sümpaatiat teiste omasuguste suhtes. Päriselu mehed oskavad teha näo, et neil on kõik kõige paremas korras; naer on silmis ja südames. Jajah. Ongi nii, et keegi istub oma häda otsas ja üritab miskit lahti harutada ja mingil ainult enesele teadaoleval moel korda luua. Luua enesele rutiini, harjumusi, ei tea mida... Lõpuks nimetatakse need ümber nt peretraditsioonideks. Traditsioone tuleb ju au sees hoida, eks.

Ja nüüd kujutage ette, et olen näost sinakasvalge ja üritan okserefleksi maha suruda; kõik traditsioonid - näo tegemine, et miski traditsioon on püha, ajavad südame läikima; ma ei viitsi stressata, kuigi põhjust on ja mööda sellest hiilida ei saa ega oska; kas laseme kõigel minna? muidugi, jalaga lükkame veel hoogu, et kiiremini allamäge minekut saaks teha; äkki saab kiirustades ja mitte hoolides kõik kiiremini otsa ja tekitab vähem pisaraid? võta ennast kokku, loll tibi!

Another panic attack. Yesterday, while I was going home. Huvitav on 45 minutit kõndida ja huulde hammustada. Ikka selleks, et kõva häälega nutma ei hakkaks...

Kell.

Mõned tunnid hiljem üritan jätkata, kuigi tean, et varsti segab jälle kell või siis enne mõni laps-kolleeg, kellel on midagi vaja. Tore. Saan hakkama.

Paanikahoogu ei ole ma võimeline jäädvustama. Sel korral sain ma vähemalt enam-vähem aru, miks see tekkis, aga ära hoida ma seda siiski ei suutnud, kuigi kõigest väest üritasin. Kui tundsin, et käest ära läheb hakkasin paaniliselt helistama, aga kuidagi juhtus nii, et ükski neist numbritest, mida valisin, ei vastanud kohe ja sõnumitelegi reageeriti alles paari tunni pärast. Oma kodutänaval suitsu süüdates olin peaaegu rahunenud, kuigi tuppa astudes algas kõik uuesti: külm higi, kuum higi, südame läikimine, kramp kõhus, oksemaitse kurgus, silmanärv tõmblemas ning pisarad ja tatt vaheldumisi nägu pidi alla veeremas. Ja just ütlesin, et pole võimeline paanikahoogu jäädvustama. Suhteliselt rõve lühikirjeldus seegi, ma leian.

Kui ma kodutrepil, valge marbs käes suitsemas, villased sokid ja varbavaheplätud jalas, istusin ja nutsin, vaatasid möödakäijad mind ehmunud pilguga, ilmselt mõeldes, et see tsikk on a) üle tõmmanud; b) üle joonud. Või midagi hullemat. Ei huvita.

Mõni nädal tagasi lugesin Sofi Oksaneni raamatut "Baby Jane". Sain enam-vähem aru, millega peategelased päevast päeva pidid diilima.

Elu on Soome film.

Home, sweet home

Ehk siis pikk nädalavahetus on lõppenud ja olen kodus tagasi. Tervena. Nagu ka kõik teised. Vähemalt füüsiliselt küll, vaimsete kahjustuste kohta ei oska esialgu veel midagi öelda, see kõik seisab ees homme ja homsele järgnevatel päevadel, mis veel jäänud on.

Kus me siis käisimine? Käisime Svenssonite juures, vahepeatus nagu ikka Pekka ja sel korral ka Jukka juures. Seega kulus kole palju aega bussiga kruusimisele - minu arvates (teiste meelest oli sellega kõik ok). Nojah. Nägin oma kaelkirjaku ära. Kohe mitu tükki. Lisaks sellele hulka erinevaid haisvaid ja tokerjaid, aga ka parimas toitumuses ja irvitamistujus imetajaid. Kahjuks sattus minu teele ka toatäis roomajaid, nii et paanikahoog oli käega katsuda. Natuke kahju oli loomi vaadata, kuigi nende elutingimused pidid imiteerima - ja tegid seda üsna osavalt - nende loomulikku elukeskkonda. Mereelukad olid suhteliselt kenad, kuigi Willyde show vaatamine tekitas vastakaid tundeid ja arvamusi - ühelt poolt kena küll, aga teisalt... See sama loomuliku tegevuse mõte, eks. Teadusavastusi jälgisime ka ja see oli päris tore, imeks pandav, aga lapsukesed vist nautisid täiel rinnal. Laevaelu oli neil sel korral eriti lihtne, sest me absoluutselt ei sekkunud (üks asi välja arvatud) nende ellu. Nii et vabadust pidi neil ikka olema. Õnneks nad ei kasutanud seda kurjasti ära. Vähemalt meile tundus nii. Reisikorraldajast ja reisisaatjast ma ei hakka siin pikalt kõnelema, sest see on omaette ooper, või kirjanduslikumalt väljendades, siis saaks neist mõlemast romaani, seega on mul hea diloogia teema olemas. Kunagiseks. On ilmas inimesi "imelisi", on siinkohal kokkuvõte. Seltskond oli tore, suhted enam-vähem ja loodetavasti jututamine aitas meil üksteisest paremini aru saada. Parem mõistmine on ju hea soov, eks.

Sadamasse jõudes helistas juba K., kes teatas, et tuleb Tartusse. Oli rahulik õhtu sitarattaga, mis lõppes juba üsna varakult. Antud fakt aga ei muuda seda, et olen täna rämedalt väsinud ja teeksid ükskõik mida selle asemel, et mõelda ja tegutseda homsele mõeldes. Argipäev littis ja nüüd on suhteliselt sitahäda tunne peal. Tahaks helgust ja selgust, aga tulevik on tumedavõitu. Pean kõik asjad enda jaoks kahe nädalaga välja mõtlema, sest siis on võimalik midagi muuta, kui ma peaksin seda tõesti tahtma. Mugavam oleks muidugi asjad jätta, nagu nad on, aga kahjuks pole mu loomuses kannatamine ja perspektiivitu triiv ei kusagile. Siht silme ette ja minema, onju. Töö on lõppetamatu teema ja ükskõik, mis otsast ma seda asja vaatan, kahjuks või õnneks tuleb mul seda teha. Muutused ei pruugi tingimata negatiivsed olla, aga olen juba kord selline, kes üht asja tehes harjub sellega ning ei taha eriti oma mugavat rutiini muuta. Uus keskkond, inimesed ja suhted oleks päris keeruline alla neelata, aga võib-olla peab tundmatus kohas vette hüppama, et asjad liiguksid?! Julgustust see reis mulle päris kindlasti ei andnud. Millest on äärmiselt kahju. Heade inimestega on koos üht asja teha, aga teatud teemasid vältides tekib lõpuks kurku rõve tomp, mis tahab välja köhimist (või nutmist või naermist), sest see lämmatab ka head sõnad, halbadest rääkimata. Püüdlik-püüdlik-püüdlik.

Asun nüüd tööle, etteütlused ja kirjandid ootavad. Elu on, nagu ta on ja kui mul pole jaksu seda muuta, siis ma seda ei tee. Selle jaksu üle tulebki nüüd mõtteid mõlgutada. Julgus tuleb ka kokku võtta ja tegutseda nii, nagu ma alati olen tegutsenud ehk väga otse rääkima. Ümber nurga keerutamine ja (maha)vaikimine ei tee ühtki küsimust olematuks ja ei paku neile ka vastuseid, niisama ja lambist.

Sel aastal on kevad tulnud teisiti.