Õue!

On nii, et pidevalt avaldab keegi millegi tegemiseks või mittetegemiseks survet. Olgu see siis sõbralik soovitus, mis algab sõnadega: "Oo, see on väga lahe, aga kas sa ei võiks ka..." Järgneb terve pikk nimekiri, mida veel võiks ja peaks ja tuleks ja saaks teha. Teine variant on muidugi see, kui keegi tuleb ja karjub sulle näkku: "Miks seeeeeee on ikka tegemata," või siis, "ma andsin ju korralduse, miks see asi ikka töllakil on?" Arvestades minu perfektsionismi, on arusaadav, et enamik neist korraldustest on a) andmata; b) ebaotstarbekad ja seetõttu täitmata. Nii et survestamine on minu jaoks läbinisti negatiivne teema.

Miks ma sellest kirjutan? Sellepärast, et lapsed arvavad, et nad võivad mulle survet avaldada. Täna andsin ühes asjas järele ning tulemus ei olnudki negatiivne. Nimelt on lastesse kodeeritud - ärge küsige, millal, kus ja kelle poolt -, et esimese päikesekiirega peaksid enamik tunde toimuma õues ja olema väga põnevad ehk siis mängime-mängime ja saadame õppimise kus kurat. Mina sündinud evil bitchina leian, et õuetund on kasulik ainult väga vähestel kordadel ning nõuab minult tohutut ettevalmistust ja läbimõtlemist, lisaks veel variant a, b, c ja ei-tea-mille ettevalmistamine, sest võib ju juhtuda, et esimene õpilane, kes end murule räntsatab istub koerajunni otsa või siis otsustab mõni suvaline kõrvaline kõurik, et tal on vaja tunnis olevate õpilastega suhelda või siis leiab keegi, et lahe on kooli territooriumile oma võrriga kõristama tulla, ei hakka kõiki tuhandet võimalust, mis võib juhtuda, üles lugema. Igav oleks. Igatahes olen lastele öelnud, et õue läheme siis, kui mul enam midagi õpetada pole ehk siis mitte kunagi, sest tõelise õpetajana, on mul võime alati midagi õpetada, ka kõige jaburamas olukorras, muide. Mis ma ikka... Läksin õue ja lapsed tegid kõike täpselt nii, nagu mina ütlesin. Saate aru. Mis tegelikult toob mu tõdemuseni, et vahel on surve hea ja vahel tuleb survele järele anda ja murduda.

Kuigi ma pärist täpselt ei tea, kuidas ma nüüd kuu aega põhjendan, et meil on vaja klassis istuda ja miskit õppida. Kuigi ka sõnamängud on head ja õpetlikud, aga minu jaoks need täna ammendusid. Seega. Mul on kevadpühade ajal kodune ülesanne välja mõelda terve hulk ülesandeid - õpetusliku ja kasvatusliku sisu, ent mängulise vormiga - , millega surve kasvades taas õues hakkama saada nii, et lapsed oleksid sama nummid nagu täna.

Oh. See üks õlu, mille pärast tööd jõin, tekitab mus krampe ja väsimust.

Täna öösel sõidame ekskursioonile.

Moi-moi!

Reedene rokkimine

Aeg-ajalt tekib tunne, et on vaja rihm lõdvaks lasta ehk end ribadeks rokkida. Teisipäeval tegin plaani, et reede on see päev. Pisikestelt istungitelt asun tavaliselt umbes kell 12 kodu poole tulema ja vajun lihtsalt voodisse, aga sel korral ühinesin seltskonnaga ja läksime edasi peagi suletavasse kohta. Bändid olid vägevad, muusikavalik pärast bände väga sobiv, alkohol megaodav ja seltskond vapustav. Ma ei nurise räpasuse, õhu puudumise, mõningate osside, pideva võõraste otsas nühkimise ja lõppenud Saaremaa viina pärast. Oh, ei. Päris täpselt ei suudagi meenutada, mil end Tartus väljas käies viimase kolme aasta jooksul nii vabalt olen tundnud. Igatahes võtsin õhtult-öölt viimase ja siirdusin kella viie paiku hommikul läbi juba valgeneva linna taksoga koju. Statistikat tehes saan aru, et jõin umbes 10 kotkeili, ostsin 1 plaadi, naersin lõputult, tõmbasin paki suitsu, tutvusin 2 välismaalasega.

Post scriptumina lisan, et laupäeval ärkasin kell 12, 2 järgnevat tundi istusin köögis ja ainus liigutus, mida tegin (olin suuteline tegema), oli ajalehe lehekülje pööramine . Pärast kaht tundi ja kaht suitsu aga oli elu juba ilusam ning lubas suuremale füüsilisele pingutusele mõelda ehk siis triikisin. See oli ka kõik :D

Post post scriptumina mainin, et tänane päev ei olnud mitte parem. Enam ei ole vapruse värinaid, aga kehas pole kohta, mis ei valutaks :D

Aga kõik on hea.

Sitt päev tööl. Või sitt kuu. Või aasta. Või sitt kolmaastak?

On ilmas inimesi mitmesuguseid. Juhtub aga nii, et mina ilmselt olen eriline shitmagnet. Shitty Shitterson astus paar kuud tagasi uksest sisse, näotu, kehatu ja mõttetuna. Palju mures-unes-unetuid öid, arutlemist-rähklemist. Shitty Shitterson muretses endale näo. Ja see ei ole veel lõppenud.

Veel 59 päeva. See tähendab peaaegu 9 nädalat. See tähendab kaks päeva vähem kui 2 kuud.

Kas laiffi saab veel parem olla? Eriti vist mitte. Iroonia, eks, sest tegelikult tahaks täna hommikul oksendada, kohe pikalt panna.

I hate my life.

Sada aastat...

4. aprillil Vanemuise suures majas Toomas Hussari näidend Gabriel Garcia Marqueze romaani ainetel. Lavastaja H. Toompere jr, lava E. Õunapuu, kostüümid P. Jänes, valgus H. T. ja T. Eimra. Osades R. Kütsar, K. Saldre, T. Jonas, R. E. Tamm, K. Pärn, H. Elviste, A. Kurvits, M. Jaanovits, A. Karmazina ja hulk teisi inimesi.

Vaatasin ja nautisin lava, sest kujundus on selle lavastuse puhul üks õnnestunumaid osiseid. Ei saagi eristada lava, kostüümi ja valgust (tegelikult ka muusikat, aga õnneks või kahjuks oli see nii orgaaniliselt lavastusest välja kasvav või just vastupidi sellesse integreeritud, nii et eraldiseisvana seda vaatluse alla võtta ei saa ning suuremaid-eredamaid "plahvatusi" ei olnud, seega jäi see tahaplaanile, mis ei ole ju üldsegi halb). Seega visuaalsest. Esimene pilt, mis vaatajate ette tuuakse ei sisenda julgust. Pigem paneb kahtlema ja küsima. Ikka seda vana ja tuntud küsimust "mismõttes" (just nii, kokkukirjutatult). Nööride-trosside-puupulkadega kinnitet palakas, taustal foon, esiplaanil näitleja(d) ja mõni üksik rekvisiit. On püss ja tuleb ka pauk. Vist. Pildid vahetuvad, aga foon jääb: aeg-ajalt värvi muutes, kord punakas, kord valge, kord sinine, kord ähvardavalt tume. Tõusev-vajuv "kardin". Kas mitte see ei peaks markeerima aja möödumist ja samal ajal seisma jäämist? Nii ja naa. Fooni esiletõusmine on seotud ka uste riviga, mis jõuliselt pilku endale kisuvad. Punane on selle lavastuse värv. Millegipärast meenus mulle Alatskivi mõis ja selle renoveeritud saalid, mille seinu katavad tekstiiltapeedid. Uksi eksponeeriv sein tõmbab pilgu endale ja toob tagalaval toimuva lähedale. Kui ma mõtlen lavastuse peale, mõtlen seinale-ustele ja siidjale materjalile, mis Alatskivil seinu katab. Palm (nimetagem see puud laval nii) tõmbab endale tähelepanu siis, kui tuleb juttu maast ja mullast. K. Pärna tegelaskujul on kombeks pingeolukorras mulda mugida. Naljakas on see, et pigem olid potis muidugi mulda imiteerivad graanulid, aga see selleks. Mullalõhn oli tajutav.

Sõna oli lavastuses palju, aga sel sõnal on kalduvus kaduda - minu jaoks ongi sõna mingi ühtlase massi moodustanud, repliike meenutada ilmselt ei suuda, aga pilt ja kumin on jäänud (loomulikult need taotlusliku pideva korduse repliigid välja arvatud! "Mis päev täna on?" jne - väga matiundilik võte, kuigi ma tean, et selle "leiutajaks" ja ka mitte "maaletoojaks" pole teps mitte Unt, aga minu teadvusse on see Undiga seoses kinnistunud). Eelnev toob mu muidugi nendingu juurde, et lavastus on väga matiundilik. Vanemuise suur lava ja kolossaalselt laiali aetud ja samas ühte ruumi topitud seltskond purpursel taustal hüsteeriliselt tegutsemas = Unt.

Macondo jumalast hüljatud linnakese sajasse aastasse kinni jäänud aeg anti edasi esialgu väga fragmentaarselt (räägin teose taustal). Teise vaatuse ajal enam ei markeeritud seda seisma jäänud aja paratamatut liikumist silmnähtavalt. Vaataja ise pidi nii tark olema ja seda tähele panema, siinkohal talle (eriti) appi ei tuldud. Ilmselt peitub siin ka minu jaoks lavastuse nõrkus - seda kordumise ja samas kordumatuse motiiv oli mu meelest lõpuni viimata. See aga ei ole silmnähtavalt ka olnud taotlus, nii et mis siin ikka.

Ma ei tea, kas Macondo inimesed oma surematuses on õnnelikud või mitte. Nad otsisid midagi, igaüks erineval moel ja erinevaid asju ja olid selles protsessis (ilmselt) õnnelikud, aga kas tulemus neid rahuldas, on juba iseasi. "Või milles siis asi on?" kui kasutada Toomas Hussari sõnu. Keskne oli R. K. Buendia otsingute lugu, varjud, mis teda piinasid ja samas edasi tegutsema innustasid. Buendia ja tema abikaasa (K. S.) suhe oli üks enam tähelepanu saanud teemadest. Kaks äärmiselt erinevat näitlejat, kes esmapilgul kohe üldse mitte teineteisega kokku ei sobinud, "mängisid" endid etenduse lõpuks tervikuks, nii et tõepoolest võis aru saada, et nad on koos ja aimata ka selle põhjuseid. K. S-i tegelase muutumine oli muidugi päris järsk ja esialgu uskumatu, aga kui järg jõudis järgmise põlvkonna murede juurde, oli see justkui usutav. Tugev, ent samas haavatav tegelane. Ja kuidagi naljakalt äkki on R.K-ist saanud vanema generatsiooni esindaja :) Nende pojad olid naljanumbrid - T. J. ja R. E. T. lustisid laval rollidest viimast võttes, uskumatult rumal (vaieldav, ma tean) Aureliano ja rämedalt jõhker Arcadio esindasid teist põlvkonda, kes ilmselt ei osanud eelkäijate loodut lõpuni hinnata, ei võidelnud sama võitlust, ja olid üldiselt vist igasuguse võitluse, mis millenigi viiks, vastu. Kohalolevad erineval moel. M. J. don Apolinare oli kummaline tegelane, kes tegelikult tegutses laval täielikus sünkroonis R. K-i Josega. Ühe inimese kaks poolust? Vähemalt nii tundus sel konkreetsel etendusel. Stseen, kus ta toolil korraks on uinunud, valge ülikond seljas, ning siis tukastades toolilt libiseb, on üks eredaimaid hetki (loogika ütleb, et see oli lihtsalt väga hästi valgustatud stseen, aga mõistus tahab uskuda, et see oli lõpuni lavastatud misanstseen, mis väga hästi õnnestus). Esialgne ülbus asendus laval mingi mugandumisega (kas aja puudumine tekitas selle?). Tema tütred (A. K. ja P. S.) tõid tegelasse pehmuse, samas nt olid mõlemad naised sel isa pehmuse hetkel karmistunud ja muutunud kohati külmaks ja jäigaks. Pulmastseen (M. Undi "Laulatus"!) andis seda üsna ilmekalt edasi. Hea üleminek, kuigi aja möödumine muul moel jäi markeerimata. Tüdrukute suhted erinevate meestega lõid teise vaatusse oma rütmi.

Rütmi aitasid luua muusikud, lahe leid. Vasakpoolses servas lisaatraktsioon, mis tähelepanu näitlejatelt ja loolt kõrvale juhtisid, samas sellesse oma "biiti" lisades. Seda ma silmas pidasingi, kui mainisid, et muusika oli orgaaniliselt loos. See eksisteeris samal ajal ja samas kohas, osadeks võtta on seda raske. Muusikamees sai kõlava aplausi ja ta oli sellest iga käteplaksu kuhjaga ära teeninud :D

Kokku võttes: fragmendid, lugu, lugu, fragmendid, lõpetamatus. Aeg justkui oleks ja justkui poleks. Korraga.
Biit.
Not diip.

Optiku kompilment: "Teil on väga ilusad silmapõhjad." Mismõttes, onju?! Ei, tegelikult oli see äärmiselt informatiivne pooltund ja kui ma järgiksin täpselt antud juhtnööre, siis ma praegu arvuti ees ei istuks. Tehti nn silmapõhjade massaži, mis seisnes selles, et arst tilgutas mingi kräpi mulle silma ja näitas sinna räiget valgust. Selle tulemusena on järgmised 12 tundi mu pupillid umbes sentimeetri suuruse läbimõõduga ehk siis iirist peaaegu polegi näha. Diagnoos oli igatahes üleväsimus, mida ravib ainult puhkus.

Ma päris täpselt ei tea, mida see tähendab - kas kinniste silmadega ringikäimimist või midagi muud. Pärast arsti külastamist oli igatahes raskusi, et bussipeatusse jõuda ja siis õige bussi peale minna, sest silmad valutasid hullupööra, pilk on täiesti udune ning mul on tõsine kartus, et tänast teatrietendust jälgin peamiselt auditiivseid vahendeid kasutades. Parem silm pidi olema nõrgem ning vasak üritab kompenseerida teise tööd. Arst keelas selle ära ja käskis peale passida, et kui ise tunnen, et paremaga hullult passima asun, siis tuleb puhkus teha ja mitte jõllitada raamatusse, ekraanile, kaugusse või kuhu iganes tähelepanu on parasjagu suunatud. Prille ei määratud praegu, mis on tänase päeva positiivseim sõnum. Tilgutamise teemat peab veel mõtlema - mulle see ei meeldi eriti, aga kui asi jätkub, siis tuleb uuesti minna ja lasta endale siiski midagi määrata.

Aa. Tekstid ka eelmisest nädalavahetusest. "K. v." tekstiraamat: äärmiselt informatiivne (siseinfo on muidugi informatsiivsem), Kivirähki näidendid ("Aabitsa..." ja "Teatri..."): nalja nabani. Korraga on käsil ka "Hr Huu" ja endiselt "Lavakooli...", mis õnneks küllalt jõudsasti edeneb, sest see kuradi põnev.

Läksin tööle. Päike paistis.

Kroonuaia sillalt paremale avanev vaade.
Kroonuaia sillal hommikuse tipptunni ajal, aga tipptunni asemel köitsid hoopis laternapostide varjud ja muu taoline.
Linnamuuseumi reklaam. NB! Vaata valgust ja varju!
Krooksu-tagune endine õlletehas.