eXTReMe Tracker

28. märts 2009

Siit nurgast ja sealt ka: raamatud

Debora Vaarandi "Aastad ja päevad. Nooruselugu"
oli lugemisel hea mitu nädalat.

Raamatu teine pealkiri ütleb ära, et juttu tuleb lapsepõlvest, kujunemisaastatest, aga seda ma küll ei eeldanud, et mõte nagu noaga lõigatult lõppeb. Ehk siis selle raamatu juures on kirjapandust vist olulisemgi, see, mis kirja jäi panemata - ehk mis sai kenadel 1950ndatel aastatel kõikidest neist inimestest, kellest Vaarandi enne hoogsalt ja avameelselt kirjutas.

Kummaline oli lugeda nn punase aja mälestusi. Mulle tundus, et ta siiralt uskus kogu seda kommunismi võidu asja (rääkimata neist, keda ta kiirelt visandades portreteerib, näidates nende sügavpunast (ideaalidesse uskuvat?) sisu). Jõudsin ühesõnaga välja selleni, mis Vaarandi raamatu ühtaegu põnevaks teeb ja samas lugejasse teatud ettevaatlikkust süstib. See on see nähtus, mida tänapäeval nimetatakse name-droppinguks. Name-droppingut peetakse peamiselt negatiivseks nähtuseks, selle kasutaja justkui tahaks oma tähtsust tõsta. Vaarandil muidugi ei olnud vaja oma kohta rõhutada - tal oli see täiesti olemas (iseküsimus on, kuidas ta selle saavutas - tühja koha pealt ajalehe peatoimetajaks/peatoimetaja asetäitjaks (mina seda ei mõistnud)). Ühesõnaga. Name-dropping kui selline inimeste puhul, kes tõepoolest on tuntud-kuulsate persoonide kõrval toimetanud, ei peaks olema negatiivne, sest nende inimestega elati kõrvuti ja nende elude põkkumiskohad kuuluvad võrdselt tuntud isikule ja temaga põkkujale. Lisaks on ju see ammendamatu allikas kirjandusloolastele, kes võib-olla jõujoonte paremaks mõistmiseks ka mälestusi vaatlevad (teatud ettevaatlikkusega muidugi, sest mälu teatavasti on ju kaval ja aeg-ajalt mugavalt viltuvedav). Mina lugejana nautisin peaasjalikult kogu nn kõrvalinfot, mida autor name-droppingu ja pisikeste märkuste-kommentaaride laadis justkui muuseas jagas. Öeldagu mida iganes, aga olen veendunud, et just sedalaadi võtted suurendavad nende nn Kroonika-laadsete elulooraamatute populaarsust.

Vaarandi kirjapandu on igatahes 1940ndate seltskonnaajakiri, aga kuna ajaline distants on suur (vähemalt minu jaoks küll!), siis tundub see pigem muhe katse skitseerida kauget hetke kui meeleheitlik katse iseenndat kellegi najal ajalukku jäädvustada ("raamatusse raiuda").

Vaarandi enda sõnadega: "Raamatutel on oma saatus, salaelu. Vahel ka oma eriline lõhn, mis toob meelde mõne ammumöödunud hetke. Raamatud pole lihtsalt esemed riiulil. Ikka tundub, nagu oleksid nad kasvõi (sic!) pisinatuke elusad." (lk 228)

Raamat, millega ma oluliselt täitsin lünka, mille olemasolust ma ei olnud teadlik. Kirjandust õpetades räägin kohustuslikuks korras ja hoolikalt kirjandusloo kuni Siuruni, sealt edasi teen väga subjektiivsed valikud, kusjuures 1940ndatest räägin sageli põgenemise-küüditamise kontekstis, süvenedes pigem esimesse (no kuidas sa saad jätta Ristikivist, Underist, Suitsust jt rääkimata?). Pilt laienes, mis on ainult positiivne.

Rääkimata sellest, et ma sain äärmiselt palju informatsiooni, mida mul tegelikult vaja ei ole, nt tean ma nüüd, et Tuglased pidasid Taani dogi, kelle nimi oli Darling. Jumala pärast, mis ma selle infoga peale hakkan? A meeles on :D

Hinne: 8
Olavi Ruitlane "Kroonu"

Kui ma selle raamatu rampsis riiulilt tõstsin, tundsin kohe, et see on midagi sellist, mis mulle meeldib. Tegemist on täiesti jabura pildiga nõukogude armee igapäevaelust, milles toimetavad peategelastena 2 eestlast, 1 setu ja suur hulk alkoholi. Jutt käib just sellest ajast, mile eestlased endid vabaks laulsid, aga viimased poisid sellele vaatamata kodumaad teenima pidid.

Ühelt poolt on tegu jaburavõitu lugudega, mille absurdsust on keeruline tõe pähe võtta, samas on sellesse pikitud vägagi tõsiseid sõjaväe ja inimlikkusega seotud probleeme. Näiteks on seal lugu ühest jõkradist ülemusest, kes peksab-vägistab ja teeb oma alluvatega, mida tahab ja kes siis sõdurite poolt lihtsalt maha lüüakse. Tõsine lugu, eks. Ainult et Ruitlane jutustab selle loo hetkest, mil sadisti laip leitakse (sõdurid üritasid teda järve uputada, aga vesi oli väga madal - tüüp ei mahtunud jääaugust sisse, seega pandi ta pea alaspidi auu, kosside otsa riputati mingid asjad ja siis sadas lumi ka peale ning alles kevadel leiti laip seal seismas).

Hirmnaljakas raamat, aga kui lasta endale kas või minutiks lähedale mõte, et vägivald, millest teos samuti tiine, oli igapäevaelu loomulik osa, siis tekitab see mitte lihtsalt naeru, vaid hüsteerialaadse seisundi (tahaks naerda ja nutta samal ajal).

Romaan sai 2004. aastal romaanivõistlusel Sass Henno "Mina olin siin" järel 2. koha. Täiesti õigustatult :)

Hinne: 8.


Ja tegelikult lugesin ma vahepeal ka Silvia Truu raamatut "Silja, päikesekiir ja maailm" (iga kord kuradi naljakas; hinne: 8) ja loen parasjagu paralleelselt Sofi Oksaneni ja Jaak Leeri...

Sildid:

25. märts 2009

Foorum koolireformist

Tsiteerin haridus- ja teadusministrit: "Noored õpetajad ei tule kooli." Lauri Leesi leiab, et tuleb "väärikat palka" maksta, Marek Strandberg tahab "staatust".

Nii.

Mina läksin kooli tööle neli aastat tagasi. Sel ajal töötas meie koolis 10 alla 30-aastast õpetajat. Kolme aasta ja kolme õppeveerandi jooksul on meie koolist läbi käinud neid alla kolmekümneseid ja pisut üle selle õpetajaid - ehk siis noori õpetajaid - veel rohkem.

Üks saatekülalistest leidis, et õpetajaks õppima peaks laskma vaid kõige targemad (viiendik sealt ülevalt). Mina lõpetasin ülikooli seal 1/5 sees.

Mind ei loksuta mitte karvavõrdki igapäevaelus õpetaja staatus (või siis õigupoolest selle puudumine). Ma vingun sel teemal vaid siis, kui muud elumured ja -väsimus hinge matma hakkavad (ei juhtu väga tihti, paar korda aastas).

Raha. Olukorras, kus mul ei ole liisingut ja -laenu ja kolme last, saan ma palka normaalselt (alati võib vinguda, aga millise ameti esindaja ei leia, et talle võiks rohkem maksta?)

Kogu see trall ja sõnavõtmine...

IGAÜKS ON EESTIS SAANUD TASUTA KOOLIHARIDUST JA LEIAB SEETÕTTU, ET TA VÕIB SÕNA VÕTTA, KUI KUULEB SÕNA "KOOL".

Rääkimata sellest, et ma olen samade inimeste suust juba enam-vähem sama juttu kuulnud.

Huvitav, kui paljud neist inimestest, kes gallupis osalevad, on seda seaduseelnõud lugenud?

Ma ei või. Ei taha vastu ööd tigetsema hakata, aga isiklikult tundub mulle, et see vestutamine "valupunkti" teemal ei vii kuskile, vaid tekitab kahjuks ikka paksu verd.

Leesi on väga eklektiline ja Lukas nõelas hästi kirjandusviitega ("Kuidas rääkida raamatutest, mida sa ei ole lugenud"). Ja üleüldse tundub mulle, et Leesi räägib teemal, millest ta midagi ei tea, Kreitzberg on kena muhe härrasmees, kes Tõnise hädast välja aitab (mõjus ühendkoor tekib nende kõnest!). Vaene Strandberg istub ja nokib nina.

Mis toob tagasi selleni, et haridusfilosoofia pakub kõneainet tundideks ja arutades riigitelevisioonis mingit küsimust, et pea faktidele tuginema ja...

...võib suvaliselt lahmida.

Sildid:

Kolmas

Eile, st teisipäeval 4995 ja 31 minutit. Sain aru 1. kui kõnniteed paljad, läheb oluliselt kiiremaks, 2. tuleb kellaaega valida, sest mingil hetkel on väga palju rahvast ja tülikas liikuda, 3. tuleb ring pikemaks venitada, sest see on natuke pisut pisike või siis teha need kriitilised kuus ära ja siis muuta ringi ja rütmi, 4. vist ikkagi ei ole võimalik nädala sees joosta (va teisipäev), sest jõuan koju liiga hilja, näljasena ning pärast 15 tuhande sammu kõndimist, ei viitsi end 5000 higistama ajada.

Ja loomulikult nägin ma täna öösel unes suitsetamist. Viimased ööd on unenägudest kubisenud... Tänane värk nägi välja umbes selline, et tõmbasin heast peast ühe sigareti ja siis sattusin kokku väga kalli inimesega, kellega on suitsetamise tõttu kunagi ütlemisi olnud. Et siis alateadlikult pettusin ise ja lasin teistel endas veel kord pettuda. Päriselt-päriselt vist on ka isu, sest juba poolteist nädalat närin ma seda nn turvatoitu tundide kaupa, nii et kõht valutab...

Suitsetamise poole pealt siis jama, jooksu poolelt aga hea enesetunne ja ind, mis tahaks tempot-teekonda tõsta-pikendada.

P.S. Eile jooksis üks meesterahvast muga samas suunas, ma arvan, et ta oli mu vaateväljas vist minutit kaks, sest siis oli ta kadunud. Ma muide, jooksin, mitte ei parkinud :D

Sildid: ,

22. märts 2009

Kogutud teosed



Ma külastan viimasel ajal harva teatrit. "Harva" on muidugi mu enda määratlus. Tegelikult kuulun ma näitajaga "kord kuus" sinna nn püsivaatajate kasti (see, mis algab 5 külastuskorrast aastas), aga võrreldes varasemaga, tundub mulle, et olen teatris harva, st vist harvemini kui tahaks.

17. märtsil väisasin K. soovil D. Marguliesi draamat "Kogutud teosed", lavastaja ja muusikaline kujundus Eva Klemetsilt, kunstnikutöö Aime Undilt, mängisid Külliki Saldre ja Hilje Murel. Kavalehel on märge "Näidend põhineb tõestisündinud lool"ning hulk informatsiooni selle tõestisündinu kohta.

Alustada... Alustan sisust: kirjandusõppejõud ja tema andunud õpilane, näidatakse väga etteaimatavalt, kuidas õpilane kasvab õpetajaga võrdseks ja siis temast ehk ülegi.

Tegelased hoolivad üksteisest, aga selleks, et hoolida, on vaja haiget teha. Selles samas lauses ongi minu jaoks lavastuse iva. Ma ei ole kunagi olnud suuremat sorti naistekate fänn, mulle ei meeldi naiste hala, mulle ei meeldi näitlejana H. Murel, aga selles lavastuses oli kõik omal kohal.

Köie ja aeg-ajalt kardinatega ümbritsetud areen, milles oli mänguplats, asus vaatajate vahel (NB! neljas küljes ja kõikjalt ilmselt vaadeldav, sest stseenide vahepeal tõsteti laudu-toole jmt meetrikest paart edasi). Kummaline, aga kaks näitlejat suutsid ruumi kenasti täita, kardin, mis neid vahepeal varjas andis aga asjale lisadimensiooni (tegevus toimus kõrgemal korrusel), mina vaatajana vaatasin ja mõtlesin kõrgustesse (ilmselt mingi "linnuke" peas).

Väga raske on positiivset sõnadesse panna, sain just aru.

Igatahes näitlejad olid head, K. Saldre mäng oli nauditav algusest lõpuni nii armuliku professori kui ka vana ja abitu naisena, kelle elu on tükkideks võetud, teiste ette laiali laotatud ning temast justkui eraldatud. Algusest peale oli näha, kuhu see lugu suundub, seega ei olnud midagi imestada ka H. Mureli Lisa käitumises, näitlejatöö oli kena, vaid ühel korral tuli liiga pikale veninud monoloog (Lisa raamatukatkendi ettelugemine), mis muutus suhteliselt kiiresti igavaks (tuli välja, et kõik küll ei tundnud juttu kohe ära, aga mingil hetkel siiski). Ja siis tekkis mul küsimus, kas see pidigi vaatajat tüütama või ei suutnud näitleja end huvitavaks teha. Esimesel juhul võiks ju mängida vaataja närvidel, et ta lõpuni mõistaks ja piinlikkust tunneks (Lisa teo tõttu) või heameelt (Lisa teo tõttu), olenevalt sellest, kelle poole tema sümpaatia kaldus.

Kostüümid olid väga lahedad, aga kavas pole eraldi kostüümikunstnikku välja toodud. Kujunduse ringikujulist mänguplatsi juba mainisin, lava oli lihtne ja tinglikult markeeritud, andes siiski mitmeid võimalusi. Oh. Ja siis oli kasutatud võtet, et iga stseeni lõpus näitlejad ei lahku, vaid selle asemel tuleb 1-5 töömesilast, kes toimetavad rekvisiitide, mänguplatsi ja kostüümidega - sõna otseses mõttes panevad näitlejad riidesse ja justkui lükkavad õigesse kohta laval ja tegevuses (kohta muutes muutub ju ka tegevus, eks). Ratas ja ring, punane köis, must värv. Ma ei tea, tuli Linnateatri tunne :)

Triviaalselt: mulle meeldis, teised leidsid, et tavaline naistekas.

Võib-olla mulle siis meeldivad naistekad.

Foto: www.vanemuine.ee

Sildid:

Kevade teine

Tuleb välja, et väiksemaid samme võttes jooksen ma kiiremini... Ehk siis kevade teise jooksu, mis muide sai läbitub peaaegu sama trajektoori mööda (kahel korral läksin teises kohas üle tee), resultaat oli 4909 sammu ja 30 minutit. Jälle lugesin numbreid, aga nüüd olles ennast ikka suhteliselt põhjalikult ette valmistanud, sain kohe alguses 120ga hakkama. Numbrite lugemises on midagi turvalist :) Pärast 6 minutit vaatasin kella ja olin oluliselt kaugemal kui esimese jooksu ajal. Ei, hea oli. Päike teeb jooksmise lihtsaks.

Vahepeal mõtlesin välja, et eelmisel korral, kui suitsetamise maha jätsin, hakkasin a la samal päeval jooksmas käima ja ma mäletan, kuidas hing oli pidevalt niidiga kaelas ning 20 minutit jooksu oli ilmne piin. Nüüd aga olen kaks ja pool kuud üsna vabalt hinganud ja lisaks siiski oluliselt rohkem kui tol korral jalgsi käinud. Ühesõnaga - võhma on rohkem, nüüd tuleb vunki juurde keerata. Võib-olla peaks endale mingid eesmärgid seadma? Vara veel?

Oluline on 1. mitte suitsetada; 2. mitte külmetada; 3. mitte üle pingutada.

Suitsuisu oli ükspäev jälle, aga mõistus sai sellest jagu. Olgem ausad, kaasa aitas ka korra vaadatud ja korra kuulatud "Suitsufilm" Jan Uuspõlluga peaosas. Lima, mida ta sisikonnast välja rebis, oli isegi minu kui padusuitsetaja jaoks liig...

Joosta on hea!

Sildid: ,

20. märts 2009

Kõrv veab alt

Amet on selline, et aeg-ajalt tunnen ebainimlikku rõõmu igasugusest keelealasest naljast ehk keelepedetsemisest (st sõnadesse arutult süüvimisest).
Stiilinäited:
(h)alastusõpe=avastusõpe;
lipp oli peldikus= lipp oli peidikus;
seda teed huiates olen käinud= seda teed huilates olen käinud...

Võib kaks korda arvata, kas ma mitte valjul häälel ebasobivas kohas ja ebasobival ajal naerma ei hakanud. Mõnikord on enese tõttu pisut piinlikki, aga no mis sa teed, kui keel kõrva paitab ja samal ajal aitab keele teravana hoida.

Sildid: ,

19. märts 2009

Kevade esimene

Ei näinud liblikaid ega lilli, lugesin numbreid. Alguses ühest kahekümneni, siis ühel hetkel hakkasin end jälgima mõttega, et kui jõuan kuuekümneni lugeda, siis teen pika ringi. Jõudsin küll, esimest korda vaatasin kella, kui 6 minutit oli kulunud. Teisel korral umbes 12 minutit pärast algust, sest selle koha juures oleks saanud kodutänavale tagasi pöörata.

Kokku tuli nn pika ringi peale 32 minutit aeroobselt, samme 4443. Isu tänaseks sai täis, eks homme näeb, kas isu edaspidi ka tuleb või oli siiski veel liiga varajane jooks, kuigi need meie linnaosa hullud on talv otsa lidunud. Nii et äärmiselt positiivne esimene kord, aga ilmselt seetõttu, et ise olin tahtmist täis, ei läinud mingi paha mõtte või sunduse tõttu. Tempo oli küll suhteliselt aeglane, kui võtan läbitud maa ja aja suhte, aga see ei ole olulisim, oluline on tahe :)

Sildid:

Mauh

On olnud hea vaheaeg. Üritan seda viimase hetkeni nautida ja mitte teha neid asju, mille tähtaeg on homme hommikul kell üheksa. Ehk siis pöördusin tagasi vana hea etv kodulehele ja vaatan arhiivisaateid, et meeleolu 1. rahustada ja 2. tõsta. Natuke tegelikult mõtlen tööle ka, sest kuulasin Maarja küla laule ja seal on üks tekst, mille lapsukesele luulekonkursil lugeda annan.

Teatrist, Deborast ja postmodist hiljem.

Sildid:

13. märts 2009

Sss... toss väljas

Nii hea, nii hea oli täna Sh.-is naerda teiste ja enda üle! Ise ka ei usu, et jälle kümnenädalane tsükkel läbi ning akude laadimise aeg käes. Väga on seda vaja, sest täna hommikul olin juba väga kokku jooksnud - artikuleerimise, arutlemise ja keskendumisega ilmselged probleemid. Pärast paari cointreau´d oli pärastlõunal juba päris kena, aga nüüd tuli äkki väsimus.

Huh. Debora päevakorral.

Ja toss täiesti väljas.

Pa-pah.

Sildid:

11. märts 2009

Mällar

Huvitav mitu päeva ma seda hambapastat, mis ma ükspäev poest ostsin, veel endaga kaasas kannan? Unustan kotist välja võtta. Täna tööl oli igatahes üllatus suur.

See pole vähemalt hakkliha, mille kolleegikene kunagi endal kotist mädanemisprotsessi alustamas leidis.

Kohe näha, et veerandi lõpp.

Sildid:

9. märts 2009

Ja jää ja jää...

Ütlus "nagu lehm libedal jääl" sai täna hommikul täiesti uue tähenduse. Vaatasin hommikul aknast välja - tundus tavaline hommik, kraadiklaas null kraadi juures, eeldasin, et on tõusuteel nagu hommikuti ikka. Millega ma ei arvestanud, on Eesti ilmastiku eripära. Astusin uksest välja ja sain aru, et kuidagi libedavõitu, lollilt lootes arvasin, et see on meie hoovi eripära. Tänaval peegelsiledat ja peegellibedat jäävälja nähes sain aru, et olen millestki pisut valesti aru saanud. Tee peatusse, mis tavaliselt läheb umbes 9-10 minutiga, võttsi mult pisut üle 20 minuti, mis tähendas, et bussis jäin maha. Lolli peaga hakkasin jalgsi minema... Noh, ma kõndisin teo tempoga kesklinna - ma arvan, et see oli mu aeglusrekord ja ühtlasi ka libisemisrekord. 8.02 istusin kaupsi juures taksosse (kodust olin väljunud 7.09). Nii et jõudsin kenasti maksta 65-kroonise taksoarve, libastusin veel viimast korda, panin poolspakaadi maha ja jont-jont tundi :)

Ja autod olid ka jääga kaetud, jube kummaline vaatepilt... Eriti need, millelt jää suurte latakatena maha hakkas kooruma nagu nahk...

Lahe kliima.

Sildid: ,

5. märts 2009

Muna ja kana

Pea on nii kuradi tühi.

Aga ise olen vast varsti täis.

Sildid:

3. märts 2009

Ämblikud on väga head loomad

Repliigi korras: käisime K.-ga väljas jutlemas (vaata, kui viisakalt ma pläkutamise asemel kirjutasin) ja istusime Itaalia restoranis kohe ukse kõrval. Seal on selline klaasist sein, mis eraldab saali trepist ja seega kõledast ja külmast eeskojast. Kahjuks ei suutnud klaassein eraldada mind hiiglaslikest ämblikuvõrkudest, mis mu silmade kõrgusel restorani eeskojas laiutasid... Tjah, tekkis vastupandamatu vajadus küsida laenuks harja või tolmuimejat. Korra mõtlesin, et äkki neil on nii lühike koristaja, et see ei ulata harjaga sinna, aga siis jätsin selle mõtte kõrvale... Või siis... Kas mitte ämblikuvõrgud toanurgas ei too õnne? Ehk siis sõnum kliendile: me ei kavatse pankrotti minna, meil on ämblikud, teie maksate :)

...rääkimata sellest, et tellisin juustukooki ja sain... noh, mida iganes, aga igatahes mitte juustukooki, vaid küpsise ja mingi kakaokreemi pisikese šokolaadisortsuga. Ah, la vita bella! (P.S. pole midagi ühist söögikohaga, mida külastasin :D)

Sildid:

2. märts 2009

Vale riiul vol 2

Nädal tagasi juba märkisin, et raamatukogutädi oli raamatu pannud valele riiulile. Noh, teine oli veel (mis tähendab, et ma lähen ja vaatan kogu riiuli üle :P).

Nick Hornby "Ühest poisist"
on lugu kahes poisist, 12-aastasest Marcusest ja Willist, kes on 30-40 vahel, kuid käitub poisilikumalt, kui Marcus seda eales teinud on. Will otsib endale pettusega suhet üksikvanemaga, Marcus otsib enda ümber iga hinna eest inimesi, sest tal on tõsine hirm üksi jääda - ema-isa on lahutatud, on sunnitud seetõttu sõpradest eemale kolima, ema üritab enesetappu, mingil põhjustel ei sobitu ta uude keskkonda. Keskendutakse sellele, kuidas kaks erinevas eas mehehakatist sõbrunevad, teineteist mõjutavad ja lõpuks iseendiga rahu teevad. Arengulugu, aga mitte lapse, vaid täiskasvanu oma, kuid mehe arenemise käigus saab lapsest laps, mitte hirmunud poiss, kes on sunnitud toimima nagu täiskasvanu. Willi põhjused toimida üht või teistviisi on lihtsakesed, samas arusaadav ja mõistetavad. Igatahes toimib see tegelane põhimõttel: elada ja mitte üle mõelda, nagu teeb näiteks Marcuse ema Fiona. Lisaks peategelaste paarile Willile ja Marcusele on palju tähelepanu pööratud Marcuse emale, näidatud tema depressiooni arenemist, tulemust, kuid arutlust, miks see nii on läinud, peaaegu ei esitatagi (kas depressiooni teket saab üldse seletada? inimene, kes ei ole arst ja samas ei põe ise depressiooni?). Kõrval areneb ka Willi suhe Racheliga, Marcuse armumishõnguline sõprussuhe hulljulge ja piirideta Elliega, mis omakorda toob teistkordselt (Willi-Marcuse suhe on esmakordne selle teema käsitlus) esile popkultuuri kajastused igapäevaelus.

Stiilinäide - ja olulisim põhjus, miks seda Hornby teost lugeda on just stiil.

"Sellepärast, et... enamik inimesi arvab, et elu mõttel on midagi tegemist tööga, mida nad teevad, või lastega, perega, millega iganes. Aga sinul pole midagi sellist. Sinu ja meeleheite vahel ei seisa mitte midagi, ometi ei paista sa olevat kuigi meeleheitel inimene."
"Liiga loll."
"Sa pole sugugi loll. Miks sa siis oma pead gaasiahju ei pista?"
"Ma ei tea. Alati on näiteks mõni uus Nirvana album tulekul või midagi juhtumas "NYPD Blue´s", mis paneb mind järgmist osa ootama."
"Justament."
"Elu mõte on selles? "NYPD Blue´s"? Jeesus". Asi oli palju hullem, kui Will oli kartnud.
"Ei-ei. Elu mõte on selles, et lähed pidevalt edasi. Sest sa tahad seda teha. Elu mõte on seega kõiges, mida sa teha tahad. " (lk 232)

Ütlen hästi lihtsalt - see on väga hea raamat, mille põhjal inglased ka Hugh Granti filmi on vändanud ("About a Boy" 2002).

Hinne 8,75

Sildid:

2 kuud

Tulin töölt koju ja tundsin pea igal sammul hõrku sigareti hõngu. Ega ma muidu seda eriti tunne-tähele pane, aga täna hõljus see rahulikult ja kiusates sõõrmetes. Pärast 15-minutilist kiiret kõndi, pilk otsimas allikat, kust lõhn pärineb, sain aru, et tegelikult oli see väike alateadvuse trikk.

Kaks kuud sai täna täis - jei! Olen justkui päris kenasti harjunud mitte suitsetama. Seega tundub, nagu oleksin juba ammu lõpetanud, aga kalendrisse vaadates ja kuupäeva jälgides saan aru, et keeruline ei ole mitte loobuda, vaid jätkata loobunud olekut (mida lausevärdjat) :) Nii et ma võin hetkel nentida, et mõte suitsust ei takista mul enam ratsionaalsemate tegevustega tegelemist.

Aeg-ajalt tuleb selline rahulik, mitte paaniline ja pisut igatsev küsimus - miks... Ja siis väike selline iseenda ärritamise mõte - ehk prooviks, kindlasti on hea. Tegelikkus on muidugi see, et ei ole hea, on vastik, ilmselt olen taas alustades deliiriumis, maitse oleks sitt-sitt-sitt, lebra ajaks südame pahaks-pahaks-pahaks... Nojah, ebameeldivad väljendid, et tegevus, millest kirjutan-mõtlen, endale ebameeldivaks teha ;)

Vähem kiusatusi. Ja läheb, läheb... Lähemaks (=läheb paremaks).

Sildid: