Ämblikud on väga head loomad
Repliigi korras: käisime K.-ga väljas jutlemas (vaata, kui viisakalt ma pläkutamise asemel kirjutasin) ja istusime Itaalia restoranis kohe ukse kõrval. Seal on selline klaasist sein, mis eraldab saali trepist ja seega kõledast ja külmast eeskojast. Kahjuks ei suutnud klaassein eraldada mind hiiglaslikest ämblikuvõrkudest, mis mu silmade kõrgusel restorani eeskojas laiutasid... Tjah, tekkis vastupandamatu vajadus küsida laenuks harja või tolmuimejat. Korra mõtlesin, et äkki neil on nii lühike koristaja, et see ei ulata harjaga sinna, aga siis jätsin selle mõtte kõrvale... Või siis... Kas mitte ämblikuvõrgud toanurgas ei too õnne? Ehk siis sõnum kliendile: me ei kavatse pankrotti minna, meil on ämblikud, teie maksate :)
...rääkimata sellest, et tellisin juustukooki ja sain... noh, mida iganes, aga igatahes mitte juustukooki, vaid küpsise ja mingi kakaokreemi pisikese šokolaadisortsuga. Ah, la vita bella! (P.S. pole midagi ühist söögikohaga, mida külastasin :D)
...rääkimata sellest, et tellisin juustukooki ja sain... noh, mida iganes, aga igatahes mitte juustukooki, vaid küpsise ja mingi kakaokreemi pisikese šokolaadisortsuga. Ah, la vita bella! (P.S. pole midagi ühist söögikohaga, mida külastasin :D)
Sildid: Tartus juhtub