Raamat mõni

Katarina Mazetti "Jumala ja minu vahel on kõik läbi" lugesin mingi aje sunnil läbi. 1. tuli meelde, et ma olin juba üht järge lugenud ("Punamütsikese ja minu vahel on kõik läbi"); 2. räägitakse intsestist/ pedofiiliast ja noorte suitsiidist; 3. ja ikkagi tundus see kuidagi liiga lihtne ja sirgjooneline.

Minategelane räägib enda elust pärast sõbranna enesetappu - meenutab koosoldud aega selleks, et saaks unustada või mõista. Taustal on tavalised teismelise mured koolis - minu keha/ minu poisid/ minu "sõbrannad"/ minu südamesõbrad/ minu lollitamise ja rumalused/ minu vanemad/ minu vanemate lahutus jmt. Ja ma jään endale kindlaks: sirgjooneline noortekas, mis erilist noortele küll ei paku. Mitte et seal ei oleks paari äärmiselt vaimukat kohta, on küll. Järelemõtlemist võiks ju ka olla, aga mu meelest on kuidagi kistud ja kunstlikult tekitatud. See selleks. Ega ma ole õige sihtgrupp kah, nii et pole mõtet vinguda ;)

Hinnang 4 punkti kümnest.

Peeter Sauteri "Beibi bluud" lugesin ka ükspäev. Sauter on endiselt suure sõna mees. Vaatasin just lehest, et ta on esitatud teose eest ka kultuurkapitali aastapreemiale. Mnjah. Ma ei taha olla moraaliapostel ega midagi muus sarnast, aga Sauteril on kindlasti paremaid teoseid kui see, rääkimata tervest hulgast teostest, mis teistelt kirjanikelt eelmisel aastal ilmus. Lugesin ja mõtlesin, et iga lause on kirja pandud kohustusega olla eriti "diip". Ilmselt siis meeleolu ja tervislik seisund ei olnud diibi sisu jaoks vastavad. Või siis... Et kui elu niikuinii üks hädaorg on ja ühel päeval ära peab surema (kord), siis kas seda uima ja petlikku unistust, et asjad ei ole tegelikult väljaheidetest, alkoholist ja sigaretisuitsust läbi imbunud ja selle järgi lehkavad, on vaja? Mine võta kinni. Sinisel esmaspäeval suitsidaalsele tüübile ei soovitaks, kuid meie igapäevase Sauteri saab sealt kätte küll.

Hinnang 5, 5 punkti kümnest.