Kolm kildu kolmest kuust
Distantsiline tagasivaade teatrielamustele
Sven Heiberg "Kuids elad?... Ann?!"
1. (?) detsembril 2008. aastal vaatasin koos õpilastega Vanemuise väikeses majas 2. korda. Eelmisest külastusest oli ikka aega möödas - vaatasin just, et muljed on kirja pandud üle kahe aasta tagasi (11.13.06). Siis tundus pea iga lavalt saali tulev liigutus värkse ja põhjendatud, tundus, et näitlejad andsid endast sada või rohkemgi protsenti ning publik oli varmas seda vastu võtma. Kui ma võrdlen laste muljeid - esimesel korral ei olnud sugugi mitte kõik lapsed teost lugenud, teisel korral aga küll - siis ikkagi on kaalukauss kahe aasta taguse etenduse kasuks.
Miks? Väga lihtne põhjus - ühtlasi ka põhjus, miks ma varem sellest pole kirjutanud (mulle lihtsalt ei meeldi asjadest, mis muidu on mulle positiivse ja helge mulje jätnud, halvasti mõelda ja kirjutada). See etendus oli TOLMUNE; mul vaatajana oli tunne, et saal on täis läppunud ja haisvat õhku; suhu ja silmadesse tungis ebameeldivalt kleepuvat ollust, mis ei laskunud rahulikult ühes asendis püsida; lugu on vana veniv ja ebameeldiv viisil, mis isegi näitlejates tekitas ebamugavust. Sõnad, liikumine, laul, muusika, emotsioonid jm olid tolmused. Kõik, mida sai silmadega näha, kõrvadega kuulda ja teiste meeltega vastu võtta, karjus, et lugu on väsinud ja näitlejad tüdinenud selle mängimisest, kuid teatud põhjustel - publiku soov ja raha orjus? - tuleb siiski lavale tulla ja teha nägu, et Anni lugu ja arenev asi läheb korda. Ei läinud. Vähemalt minu arvates mitte. Õpilased enamasti nõustusid kahjuks minuga, see tähendab, et nad vaatasid, neile ei meeldinud, aga õnneks nad ei mõelnud, miks see nii oli. Ainult suurema teatri- ja lugemiskogemusega lapsed oskasid sõnastada häirivat, hoides selle eraldi teiste puhul esile toodud klišeest "see ei olnud nadgu raamat". Et haavas sügavamal ja valusamalt sorkida, pean ma mainima, et vastutustundetult noori õpilasi oli teatrisse veetud - neid ei huvitanud laval toimuv, nad ei saanud loost aru, mängisid selle asemel telefonidega, jõid karastusjooke ja krõbistasid kartulivahvleid süüa. Kostus südamepõhjast tulevaid tüdimusohkeid ja haigutusi, pöörlevaid kuklaid ja vatravaid suid oli näha pidevalt (oleks pidanud ikka ettepoole kohad bronnima :)). Üldmulje oli väsimus ja hallus, mulle tundub praegu perspektiivis tagasi mõeldes, et liikumisel tõusis lavapõrandalt keereldes halli tolmu, mis salakavalalt end vaatajate vahele peitis.
Foto www.rakvereteater.ee
***
Georg Malvius "Savoy ball"
6. jaanuaril vaatasin 1. reast kuulsa rootslase versiooni eestlaste seas kultuslikuks operetist. See oli...
huvitav. Selles suhtes, et puhast operetti pole ma Vanemuise esituses mitu head aastat vaatamas käinud ja seetõttu on ka muusikaline Vanemuine minu jaoks suhteliselt võõras. Kui ma praegu etendusele tagasi mõtlen, siis on mul silme ees/ kõrvas
1. lava ümbritsev raam, mis tekitas mulje - või pidi tekitama mulje? - et tegu on telelavastusega (ei tea, kas Ellen Cairns sai inspiratsiooni telefilmist?). Esialgu mõjus see väga võõristavana ning ma nihelesin ikka hea mitu aega, et sellest mööda vaadata ja varjud/kummitused selja taha jätta. Kunagi oli olemas mingi masin, millega näidati slaide ja vat see slaidide vaatamise tunne, aeg, mil neid vahetati, kirbe kärsahais, mis sellest masinast kerkis, värelev valguskoonus ja kellegi varjud "linal", saatis kogu etenduse vältel. See ei ole üldse paha, oh, ei. Lihtsalt midagi muud kui ma olen harjunud teatris kogema :)
2. filmikatked, mida näidati - see on ikka hullult populaarne võte? või hoopis kõige odavam, et ruumiliselt lava ja tegevuspaiku suuremaks mängida? Süvendas veelgi seotust selle va kummitava "Savoyga".
3. Aivar Tommingase Mustafa naeruväärsed kõkutamised ja sõjahüüd, kui ta taas naisejahile asus (mitte et Mustafa ei oleks olnud kõige suurem "oht", sest filmi Mustafa on ju täielik ebajumal!) Korralik osatäitmine, mida ilmselt temalt oodatagi, kuigi tegemist oli ju draamatrupi liikmega.
4. Absoluutselt halb diktsioon ja seda nii rääkimisel kui laulmisel. Mul tekkis esialgu paanika, et mu kõrvakuulmisel on midagi viga, aga asi ei olnud siiski selles. Siis kahtlustasin istekoha ja kuuldavuse halba koosmõju, kuid vaheajal sain teada, et ka mujal oli täpselt sama probleem. Iseenesest ja loo seisukohalt ju probleemi ei ole, sest kõik teavad, mis juhtub, mida järgmisena öeldakse jne, aga noh... See häiris siiski. NB! Tegemist on professionaalsete lauljatega, kes esinesid saalis, mis peaks vastama kõikidele nõuetele...
5. Väga lahe balletitrupp! Eriti silmapaistvad olid need tantsijad, kes teistest silmnnähtavalt lühemad. Mulle tundus, et mida lühem tantsija, seda rohkem pingutab ja hingest tantsib ;)
6. Kindasti on veel sada asja. Nt et peategelaste paar Margit Saulep ja Urmas Põldma ei olnud justkui üldse fookuses... Ja jätan need sada asja kirja panemata, sest "Savoy" oli tegelikult tore Tartu etendus.
Foto www.vanemuine.ee
***
Merle Karusoo "Voldemar"
3. veebruaril Eesti Draamateatris.
On väike värskendus ja samas nostalgiline meeldetuletus sellest, kui punane saab ikkagi üks teatrisaal olla. Väga punane on õige vastus :) Olin enne etendust kuulnud, et see on Kivirähki tekstide kõige aeglasem lavaversioon läbi aegade, st et tegevus venib ja vinti ei keerata kiirelt ja järsult, vaid aeglaselt ja justkui kangutades. K.-le see ühesõnaga ei meeldinud - või õigem oleks öelda, see ei olnud nii hea kui paljud teised Kivirähkid. Seevastu terve hulk inimesi ülistas lavastust lõputult. Mina olen kuskil seal keskel: rebingut on piisavalt ning väike näiteseltskond rebib ennastki, et vaid etendada ja kehastada ning seda jõuliselt ja mõjuvalt.
Üks neist etendustest, kus publiku naer mind ei häirinud - mul absoluutselt ükskõik, millal ja mida nad naersid - mina leidsin oma. Muide, ma ei saanud saalis viibideski silme eest seda pilti, kuidas teatri aastaauhindade jagamise ajal Taavi Teplenkov võitis auhinna ja Tiit Sukk teda õnnitles, kusjuures oli arusaamatu, kas ta oli enda pärast kurb või sõbra pärast rõõmus (ma olen ikka tõeline eestlane, et inimliku kadeduse esimesena lausesse sean!).
Viire Valdma konduktorina oli äge! Ma ei ole teda eriti paljudes lavastustes näinud, aga mul oli suht hiljutine ere mälestus UNDi festivali DVDlt jäänud (ma ei tea, kusjuures miks, sest "suts" temaga on ju suhteliselt lühike). Eriti äge oli see, et ta lõpuni üht ja sama joonist kandis ning kordagi oma jäigast ja pisut - olgem ausad - napakast hoiakust kõrvale ei langenud. Oli pingul ja püüdlik, reageeringud Volli hullustele olid ehedad (maanaine, kes linna tulnud ja eesrindlaseks õpetatud, on varem hulle näinud küll, aga nüüd VORMIS ametnikuna ei sobi hullule lihtsalt kohmata, et ta oma pudrumulgu kinni paneks...)
Mari-Liis Lillel on väga peenikesed käsivarred. Ausalt. Skemaatilisevõitu ema roll jäi pealiskaudseks - nii ta ilmselt pidigi olema - naised, eriti Ellen, olid paremini viimistletud ja välja välja mängitud. Aga ikkagi mutilik hääl ja peenikesed käed.
Taavi Teplenkovi Lemmergase kohta tahaks nagu Viire Valdmagi kohta öelda, et äge oli, aga samas kehtib see ka ülejäänud näitlejate - Guido Kanguri ja Tiit Suka - kohta. Pisut ohmoon ja samas äärmiselt ettevaatlik, mis tõestab, et mõistust oli rohkemgi kui vaja. Tema ja ka Kanguri kohta kehtib selle lavastuse kontekstis kindlasti määratlus "ümberkehastuja". Põnev ja vaatajale ülimalt nauditav jälgida, kuidas hetkega sai ühest isikust teine ja seda mitte lihtsalt teatrimängu sildi all, vaid justkui päriselt. Jaburalt sai see kirja, aga mõte on selles, et Teplenkov ja Kangur kehastasid algul vaid aeg-ajalt rolle vahetades ja siis üha kiirenevas tempos seda tehes mitmeid Eesti teatriajaloo suurkujusid (neidsamu, kellest muidu ainult koolis kuuldud ja raamatust loetud). Vaatan kavalehte ja külm jutt jookseb läbi, sest nad - ma ei tea, kas karikeerides või vaid mõnd joont eriliselt markeerides - kehastasidki Lauterit, Karmi, Baumanit ja teisi. Kanguri puhul muutus koos häälega terve nägu! (Ma tegelikult ise ka ei usu, kui ma seda siia kirja panen, tundub punnitatuna, aga krt, nii see oli!)
Ja siis oli kõigi nende tegemisi dirigeerimas rongis Tiit Sukk Voldemarina (ma kogu aeg tahan öelda Voldemor(t)!). Niivõrd ei huvitagi mind hetkel, mida ta konkreetselt tegi, et lavale Panso tuua, vaid kuidas ta seda tegi. Hääl, jah, aga mis veel? Midagi... Midagi peab ju olema, et inimesed juba mitu aastat tormavad pileteid ostma ja vaatavad laval meest, keda nad - suures enamuses - keegi pole kunagi laval ja suure tõenäosusega ka mitte teles kunagi näinud. Nii et kuidas Sukk seda teeb? Kas see on üldse Sukk, kes seda teeb või on tema eest juba töö tehtud - teised, eelmainitud näitlejad, lavastaja Karusoo ja võimas masinavärk, mis end Eesti Draamateatriks, Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemaks Lavakooliks ja abstraktsemalt Eesti teatriks nimetab?
See ongi selle lavastuse nipp!
Foto www.draamateater.ee
Sven Heiberg "Kuids elad?... Ann?!"
1. (?) detsembril 2008. aastal vaatasin koos õpilastega Vanemuise väikeses majas 2. korda. Eelmisest külastusest oli ikka aega möödas - vaatasin just, et muljed on kirja pandud üle kahe aasta tagasi (11.13.06). Siis tundus pea iga lavalt saali tulev liigutus värkse ja põhjendatud, tundus, et näitlejad andsid endast sada või rohkemgi protsenti ning publik oli varmas seda vastu võtma. Kui ma võrdlen laste muljeid - esimesel korral ei olnud sugugi mitte kõik lapsed teost lugenud, teisel korral aga küll - siis ikkagi on kaalukauss kahe aasta taguse etenduse kasuks.
Miks? Väga lihtne põhjus - ühtlasi ka põhjus, miks ma varem sellest pole kirjutanud (mulle lihtsalt ei meeldi asjadest, mis muidu on mulle positiivse ja helge mulje jätnud, halvasti mõelda ja kirjutada). See etendus oli TOLMUNE; mul vaatajana oli tunne, et saal on täis läppunud ja haisvat õhku; suhu ja silmadesse tungis ebameeldivalt kleepuvat ollust, mis ei laskunud rahulikult ühes asendis püsida; lugu on vana veniv ja ebameeldiv viisil, mis isegi näitlejates tekitas ebamugavust. Sõnad, liikumine, laul, muusika, emotsioonid jm olid tolmused. Kõik, mida sai silmadega näha, kõrvadega kuulda ja teiste meeltega vastu võtta, karjus, et lugu on väsinud ja näitlejad tüdinenud selle mängimisest, kuid teatud põhjustel - publiku soov ja raha orjus? - tuleb siiski lavale tulla ja teha nägu, et Anni lugu ja arenev asi läheb korda. Ei läinud. Vähemalt minu arvates mitte. Õpilased enamasti nõustusid kahjuks minuga, see tähendab, et nad vaatasid, neile ei meeldinud, aga õnneks nad ei mõelnud, miks see nii oli. Ainult suurema teatri- ja lugemiskogemusega lapsed oskasid sõnastada häirivat, hoides selle eraldi teiste puhul esile toodud klišeest "see ei olnud nadgu raamat". Et haavas sügavamal ja valusamalt sorkida, pean ma mainima, et vastutustundetult noori õpilasi oli teatrisse veetud - neid ei huvitanud laval toimuv, nad ei saanud loost aru, mängisid selle asemel telefonidega, jõid karastusjooke ja krõbistasid kartulivahvleid süüa. Kostus südamepõhjast tulevaid tüdimusohkeid ja haigutusi, pöörlevaid kuklaid ja vatravaid suid oli näha pidevalt (oleks pidanud ikka ettepoole kohad bronnima :)). Üldmulje oli väsimus ja hallus, mulle tundub praegu perspektiivis tagasi mõeldes, et liikumisel tõusis lavapõrandalt keereldes halli tolmu, mis salakavalalt end vaatajate vahele peitis.
Foto www.rakvereteater.ee
***
Georg Malvius "Savoy ball"
6. jaanuaril vaatasin 1. reast kuulsa rootslase versiooni eestlaste seas kultuslikuks operetist. See oli...
huvitav. Selles suhtes, et puhast operetti pole ma Vanemuise esituses mitu head aastat vaatamas käinud ja seetõttu on ka muusikaline Vanemuine minu jaoks suhteliselt võõras. Kui ma praegu etendusele tagasi mõtlen, siis on mul silme ees/ kõrvas1. lava ümbritsev raam, mis tekitas mulje - või pidi tekitama mulje? - et tegu on telelavastusega (ei tea, kas Ellen Cairns sai inspiratsiooni telefilmist?). Esialgu mõjus see väga võõristavana ning ma nihelesin ikka hea mitu aega, et sellest mööda vaadata ja varjud/kummitused selja taha jätta. Kunagi oli olemas mingi masin, millega näidati slaide ja vat see slaidide vaatamise tunne, aeg, mil neid vahetati, kirbe kärsahais, mis sellest masinast kerkis, värelev valguskoonus ja kellegi varjud "linal", saatis kogu etenduse vältel. See ei ole üldse paha, oh, ei. Lihtsalt midagi muud kui ma olen harjunud teatris kogema :)
2. filmikatked, mida näidati - see on ikka hullult populaarne võte? või hoopis kõige odavam, et ruumiliselt lava ja tegevuspaiku suuremaks mängida? Süvendas veelgi seotust selle va kummitava "Savoyga".
3. Aivar Tommingase Mustafa naeruväärsed kõkutamised ja sõjahüüd, kui ta taas naisejahile asus (mitte et Mustafa ei oleks olnud kõige suurem "oht", sest filmi Mustafa on ju täielik ebajumal!) Korralik osatäitmine, mida ilmselt temalt oodatagi, kuigi tegemist oli ju draamatrupi liikmega.
4. Absoluutselt halb diktsioon ja seda nii rääkimisel kui laulmisel. Mul tekkis esialgu paanika, et mu kõrvakuulmisel on midagi viga, aga asi ei olnud siiski selles. Siis kahtlustasin istekoha ja kuuldavuse halba koosmõju, kuid vaheajal sain teada, et ka mujal oli täpselt sama probleem. Iseenesest ja loo seisukohalt ju probleemi ei ole, sest kõik teavad, mis juhtub, mida järgmisena öeldakse jne, aga noh... See häiris siiski. NB! Tegemist on professionaalsete lauljatega, kes esinesid saalis, mis peaks vastama kõikidele nõuetele...
5. Väga lahe balletitrupp! Eriti silmapaistvad olid need tantsijad, kes teistest silmnnähtavalt lühemad. Mulle tundus, et mida lühem tantsija, seda rohkem pingutab ja hingest tantsib ;)
6. Kindasti on veel sada asja. Nt et peategelaste paar Margit Saulep ja Urmas Põldma ei olnud justkui üldse fookuses... Ja jätan need sada asja kirja panemata, sest "Savoy" oli tegelikult tore Tartu etendus.
Foto www.vanemuine.ee
***
Merle Karusoo "Voldemar"
3. veebruaril Eesti Draamateatris.
On väike värskendus ja samas nostalgiline meeldetuletus sellest, kui punane saab ikkagi üks teatrisaal olla. Väga punane on õige vastus :) Olin enne etendust kuulnud, et see on Kivirähki tekstide kõige aeglasem lavaversioon läbi aegade, st et tegevus venib ja vinti ei keerata kiirelt ja järsult, vaid aeglaselt ja justkui kangutades. K.-le see ühesõnaga ei meeldinud - või õigem oleks öelda, see ei olnud nii hea kui paljud teised Kivirähkid. Seevastu terve hulk inimesi ülistas lavastust lõputult. Mina olen kuskil seal keskel: rebingut on piisavalt ning väike näiteseltskond rebib ennastki, et vaid etendada ja kehastada ning seda jõuliselt ja mõjuvalt.
Üks neist etendustest, kus publiku naer mind ei häirinud - mul absoluutselt ükskõik, millal ja mida nad naersid - mina leidsin oma. Muide, ma ei saanud saalis viibideski silme eest seda pilti, kuidas teatri aastaauhindade jagamise ajal Taavi Teplenkov võitis auhinna ja Tiit Sukk teda õnnitles, kusjuures oli arusaamatu, kas ta oli enda pärast kurb või sõbra pärast rõõmus (ma olen ikka tõeline eestlane, et inimliku kadeduse esimesena lausesse sean!).
Viire Valdma konduktorina oli äge! Ma ei ole teda eriti paljudes lavastustes näinud, aga mul oli suht hiljutine ere mälestus UNDi festivali DVDlt jäänud (ma ei tea, kusjuures miks, sest "suts" temaga on ju suhteliselt lühike). Eriti äge oli see, et ta lõpuni üht ja sama joonist kandis ning kordagi oma jäigast ja pisut - olgem ausad - napakast hoiakust kõrvale ei langenud. Oli pingul ja püüdlik, reageeringud Volli hullustele olid ehedad (maanaine, kes linna tulnud ja eesrindlaseks õpetatud, on varem hulle näinud küll, aga nüüd VORMIS ametnikuna ei sobi hullule lihtsalt kohmata, et ta oma pudrumulgu kinni paneks...)
Mari-Liis Lillel on väga peenikesed käsivarred. Ausalt. Skemaatilisevõitu ema roll jäi pealiskaudseks - nii ta ilmselt pidigi olema - naised, eriti Ellen, olid paremini viimistletud ja välja välja mängitud. Aga ikkagi mutilik hääl ja peenikesed käed.
Taavi Teplenkovi Lemmergase kohta tahaks nagu Viire Valdmagi kohta öelda, et äge oli, aga samas kehtib see ka ülejäänud näitlejate - Guido Kanguri ja Tiit Suka - kohta. Pisut ohmoon ja samas äärmiselt ettevaatlik, mis tõestab, et mõistust oli rohkemgi kui vaja. Tema ja ka Kanguri kohta kehtib selle lavastuse kontekstis kindlasti määratlus "ümberkehastuja". Põnev ja vaatajale ülimalt nauditav jälgida, kuidas hetkega sai ühest isikust teine ja seda mitte lihtsalt teatrimängu sildi all, vaid justkui päriselt. Jaburalt sai see kirja, aga mõte on selles, et Teplenkov ja Kangur kehastasid algul vaid aeg-ajalt rolle vahetades ja siis üha kiirenevas tempos seda tehes mitmeid Eesti teatriajaloo suurkujusid (neidsamu, kellest muidu ainult koolis kuuldud ja raamatust loetud). Vaatan kavalehte ja külm jutt jookseb läbi, sest nad - ma ei tea, kas karikeerides või vaid mõnd joont eriliselt markeerides - kehastasidki Lauterit, Karmi, Baumanit ja teisi. Kanguri puhul muutus koos häälega terve nägu! (Ma tegelikult ise ka ei usu, kui ma seda siia kirja panen, tundub punnitatuna, aga krt, nii see oli!)
Ja siis oli kõigi nende tegemisi dirigeerimas rongis Tiit Sukk Voldemarina (ma kogu aeg tahan öelda Voldemor(t)!). Niivõrd ei huvitagi mind hetkel, mida ta konkreetselt tegi, et lavale Panso tuua, vaid kuidas ta seda tegi. Hääl, jah, aga mis veel? Midagi... Midagi peab ju olema, et inimesed juba mitu aastat tormavad pileteid ostma ja vaatavad laval meest, keda nad - suures enamuses - keegi pole kunagi laval ja suure tõenäosusega ka mitte teles kunagi näinud. Nii et kuidas Sukk seda teeb? Kas see on üldse Sukk, kes seda teeb või on tema eest juba töö tehtud - teised, eelmainitud näitlejad, lavastaja Karusoo ja võimas masinavärk, mis end Eesti Draamateatriks, Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemaks Lavakooliks ja abstraktsemalt Eesti teatriks nimetab?
See ongi selle lavastuse nipp!
Foto www.draamateater.ee
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 3:43 PM
"Kuidas elad, Anna?" on mul nägemata, aga hiljuti lugesin raamatut ja selle põhjal ütlen, et kuna lugu (loe: raamat) on kehvapoolne, siis ei kipu ka lavaversiooni vaatama. Kui raamatut veel lugenud polnud, tahtsin koos lapsega vaatama minna, aga tema oli siis selle teema jaoks veidi liiga noor.
"Voldemari" suhtes olen sinuga laias laastus sama meelt, aga pärast seda, kui olin näinud Rakvere Teatri "Cyrano de Bergeraci" ja Üllar Saaremäe osatäitmist, veendusin lõplikult, et Tiit Sukk pidi möödunud aastal Üllar Saaremäele alla vanduma ja hoolimata suurepärasest Panso kehastamise oskusest ja võimest siiski seekord auhinnast ilma jääma.