Vale riiul
Esmaspäeval oli mul jälle asja tööl asuvasse rampsi ja kui ma seal juba olin ning lugemishimu on ka kenasti tagasi tulnud, tegin kiire treti riiulite vahele (mitte, et mul kodus ei oleks praegu linnakast ja utlibist toodud 12 raamatut virnas ootamas). Kuna varsti-varsti tuleb järjekordselt hulgal õpilastest vabatahtliku noorteka aeg, siis vaatasin just sinna riiulisse. Mulle nimelt meeldib endal enne kursis olla, kui nad valiku teevad, sest aeg-ajalt on parem mõnd last pisut paremale või vasakule suunata... Ühesõnaga, ma võtsin sealt riiulist kaasa kaks teost. Ühe neist lugesin kohe läbi ja maigutasin siis korralikult suud.
Ketlin Priilinn "Hõbeingel"
Mul kulus selle lugemiseks vist umbes paar tundi ja pärast kulus sama palju aega, et ennast tardumusest, millesse ma sattusin, välja raputada. Ma juba märkisin, et see oli meil noorteraamatute riiulis. Ma nüüd päris täpselt ei kujutagi ette, mida oleks mõni seitsmendik arvanud, kui ma oleks tal lasknud seda teost lugeda.
Kiire ülejooks: pealt kolmekümnene edukas naisteajakirja toimetaja - 2 last, maja äärelinnas, mees Soomes (mitte ehitaja, vaid IT-mees) - tüdib ühel tavalisel päeval sellest, et ta mees iga päev koju ei tule, magab mingi suvalise vandiga ja siis vant saadab talle paar ähvardavat sõnumit, kirjakese ja passib ta lapse lasteaia juures. Edukas tädi selle peale satub petmisest paanikasse - tähendab, mitte petmisest, vaid ähvardamisest, üritab 2 päeva hakkama saada, siis tuleb mees koju, magab oma mehega, seejärel räägib stoori ära, mees saab infarkti ja teatab sellest tervenedes, et ta tuleb koju tagasi, sest kodus on parem kui Soomes. Ahjaa, enne annab IT-mees ikka vandile lõuga ka. Kõrvalisteks tegelinskiteks on lapsed - matemaatikas feiliv poiss ja ema vihkav tüdruk. Kas ma juba mainisin, et kõik lõppes mannavahu sees?
Ühesõnaga. Mul ei ole raamatu vastu midagi - täiesti tavaline Eesti naistekas. Meenutas mulle Kerttu Rakke "Küpsiseparadiisi" ja siis Tiina Laanemi "Väikesi vanamehi", aga ma arvan, et vaid seetõttu, et ma rohkem Eesti naistekaid polegi lugenud. Nii et mõnes mõttes nagu jälle kogemus juures, teisalt... ma seda kogemust ei tahtnud :)
Raamatukogutädi, ole nii kena ja pane raamatud õigetesse riiulitesse, eks!
Hinne 5,5.
Ketlin Priilinn "Hõbeingel"
Mul kulus selle lugemiseks vist umbes paar tundi ja pärast kulus sama palju aega, et ennast tardumusest, millesse ma sattusin, välja raputada. Ma juba märkisin, et see oli meil noorteraamatute riiulis. Ma nüüd päris täpselt ei kujutagi ette, mida oleks mõni seitsmendik arvanud, kui ma oleks tal lasknud seda teost lugeda.
Kiire ülejooks: pealt kolmekümnene edukas naisteajakirja toimetaja - 2 last, maja äärelinnas, mees Soomes (mitte ehitaja, vaid IT-mees) - tüdib ühel tavalisel päeval sellest, et ta mees iga päev koju ei tule, magab mingi suvalise vandiga ja siis vant saadab talle paar ähvardavat sõnumit, kirjakese ja passib ta lapse lasteaia juures. Edukas tädi selle peale satub petmisest paanikasse - tähendab, mitte petmisest, vaid ähvardamisest, üritab 2 päeva hakkama saada, siis tuleb mees koju, magab oma mehega, seejärel räägib stoori ära, mees saab infarkti ja teatab sellest tervenedes, et ta tuleb koju tagasi, sest kodus on parem kui Soomes. Ahjaa, enne annab IT-mees ikka vandile lõuga ka. Kõrvalisteks tegelinskiteks on lapsed - matemaatikas feiliv poiss ja ema vihkav tüdruk. Kas ma juba mainisin, et kõik lõppes mannavahu sees?
Ühesõnaga. Mul ei ole raamatu vastu midagi - täiesti tavaline Eesti naistekas. Meenutas mulle Kerttu Rakke "Küpsiseparadiisi" ja siis Tiina Laanemi "Väikesi vanamehi", aga ma arvan, et vaid seetõttu, et ma rohkem Eesti naistekaid polegi lugenud. Nii et mõnes mõttes nagu jälle kogemus juures, teisalt... ma seda kogemust ei tahtnud :)
Raamatukogutädi, ole nii kena ja pane raamatud õigetesse riiulitesse, eks!
Hinne 5,5.
Sildid: lugeja sünd
Kirjutas Kriux kell 6:45 PM
