eXTReMe Tracker

27. mai 2009

Kevad teisiti?

Sel aastal pole kevad teisiti tulnud, ikka on tööl mingi mökutamine ja passimine. Ainus, mis on erinev eelnevatest tööaastatest, on, et mul ei ole sel aastal lõpetajaid. Mis tähendab, et ma ei pea enam nädal aega pabistama.

Kõik oleks väga kena, kui ei oleks juhtunud seda, mis eelnevatel aastatel pole juhtunud ehk siis mul on esmakordselt suvetöölised (noh, tegelikult mul esimesel aastal oli ka üks, aga siis ma olin ise nii sooda, et ma ei teadnud, mida see tegelikult tähendab ja üleüldse on seda väga piinlik meenutada). See omakorda tähendab, et alates esmaspäevast hakkan lapsukestega õppima aasta jooksul läbitud materjali ja siis ilusti-kenasti algusest peale (mis omakorda sunnib mind koostama plaane-töölehti-tunniplaani). Ise olen loll, aga muud moodi ei oska enam.

Mulle lihtsalt tundub, et hea inimene olemisest ei piisa, et lapsukesed targemaks saaksid (öelgu psühholoogid, mis nad tahavad). Ja ma ei ole päris kindel, kas see, et kellelgi on keeruline kodune olukord, on piisav põhjus last mitte suvetööle jätta. Täna otsustasin, et ei ole. Küll ma alles põdesin - panin ju viimase veerandi hinnete hulka ka kahtesid.

Räme hala. Tunnen ennast süüdi (äkki oleks ikka ilusate silmade eest ja sooja südamega inimesena pidanud positiivsed tulemused joonistama?) ja samas olen rahul, et päriselt iseennast maha ei salga (mul on kohustus õpetada ja kui selles ebaõnnestunud olen, siis järelikult pean uuesti õpetama).

Samas on kõik kuradi tuttav... Viimased tõmblused, viimased korraldused, viimased mängud, viimased koristused, viimased puudumised, viimased aruanded, viimased plaanid, viimased šokolaadid, viimased saiakesed...

Emotsioonitsemine ja väsimus. Rõõmustavat: nädalavahetusel oli üritus, meeskond jäi rahule (:D), ise ei käinud (tegin aruannet ja siis veel aruannet ja siis eksamitööd ja siis ühe perekondliku kokkusaamise).

Sport: 17.05. 69/11328, 19.05. 54/8884, 21.05. 52/8487, 24.05. 68/11008, 26.05. 68/11124. Viimane kord kasutasin esmakordselt uut ja uhket niisutusvööd (mhmh) - arvestades, et plusskraade oli üle 20, töötas väga hästi. Kuna ma tegin eelmisel nädalal seoses endale seatud eesmärkidega teatud uurimistööd, sain teada, et olen natuke valest otsast alustanud treenimist. Nii et nüüd üritan ree peale uuesti hüpata ;) Aega tagasi ei keera, aga mis sest ikka. Igatahes üritasin jälgida tempot ja avastasin, et kõige aeglasem olen ma umbes 4-5,5 kilomeetril, kus ma sõna otseses mõttes pargin (kõndides vist jõuaks kiiremini). Samas suutsin teise, kolmanda, kuuenda, seitsmenda ja viimase kilomeetri läbida väga viisakas tempos. Nüüdseks olen ma aru saanud, et usaldada ei saa sammulugejat ega Regio kaarti, seega üritan kuskile nende keskele oma märgid maha panna (väga mööda ju ei saa panna?!) Eelneva tõttu ma maanteel kilomeetriposte passingi.

Oh. Ma võiksingi jooksujuttu rääkima jääda. Kui eelmisel nädalal oli kogu üritus täielik piin, siis eile oli jälle tore. Nautisin iga läbitud meetrit. Ikka üles ja alla :)

Rohkem ikka üles ;)

Sildid: , ,

19. mai 2009

Saak

Teen puhastust mõtetes: vanad välja ja uued sisse. Labasemalt väljendades tähendab see seda, et valmistun Lutsu oma rämedat raamatuvirna ära viima ja samas astusin eelmisel nädalal Apollosse sisse - no nad saatsid mulle kirja/SMSi, et raamatud ainult MULLE 10% soodsamalt ja mina ilge rehkendamis- ja reaalsusvõhikuna läksin liimile.

Mehis Heinsaar "Vanameeste näppaja"

Korra juba mainisin seda ühes postituses: kohe algusest peale oli tunne, et ma olen neid lugusid lugenud ja samas seda teost ei ole käte vahel hoidnud. Mu müsteerium on lahendamata - ega ma eriti ei ole otsinudki lahendust (selles mõttes, et pole guugeldanud netis ja oma tohututes loengukonspektides, olen vaid paar hädis otsisõna või assotsiatsiooni ajju lahti lasknud, aga need pole midagi peale kummalise äratundmise tagasi andnud). Ega ma oskagi praegu teosele kuskilt otsast läheneda, taustaks pean mainima, et mu elus on olnud perioode, mil mulle meeldisid novellid-jutustused (Tuglas, Vallak, Unt, Valton ja veel mõned, kelle teoseid Rein ise lugema suunas), aga ma olen tükk aega kindel olnud, et see periood on lõppenud. Selles mõttes, et mulle meeldib lugeda mingisugust pikemat ja sügavamat (mitte, et nov. ei oleks seda!) lugu, kus saab süveneda, otsida ja leida, mitte haarata vaid üht hetke ja viibet, nagu lühijuttude puhul kahjuks tavaliselt juhtub. A võta näpust. Heinsaare raamat tekitas äratundmist, turvatunnet ja mis peamine - see ei sundinud homeeriliselt idiootsuse üle naerma, ei tekitanud mus tunnet, et ma olen miski junn, kes millestki aru ei saa. Kobavalt ja punastades võiks vist öelda, et Heinsaar võtab oma tegelasi ja siis ka lugejat nii nagu ta on. Olgu ta siis pisike perv poiss, kes tigeda vanamehe teiste omasuguste juurde juhtis, üksildane Paap, kes king-mehe seltsis oma päevi veetis, Oliver Helves või hoopis liblikmees. Ma ei hakka teost kuskile lahterdama-paigutama. Tunne, mida Heinsaart lugedes tundsin, on midagi, mida tahan veel kogeda, seega avasin ka teise (ma ei saa aru, kuidas nii juhtus, et ma kaks ühe autori teost rampsist koju vedisin?) tema raamatu.

Hinnang 7.


Sealt samast raamatukogust võtsin kaasa romaanivõistlusel 2006 äramärgitud romaani Marion Andra "Vähemalt".
Tegemist on päevikuvormis jutustusega (?), kus üks neiukene (varastes kahekümnendates) elab Tallinnas välja oma pubekahullust ja kodust pääsemist. Selle juurde käib, juba pooleli jäetud koolitee meenutamine, sitad suhted vanematega (kohustuslik ema lepituskatse), olematud suhted perekonnaga ja siis nende poolkohustuslik hoolitsus ja võlgu olemise tunne, seejärel suhted töökaaslastega ühes Tallinna kohvikus (of course), korterinaabritega, kellest üks-kaks on narkarid, üks strippar, üks normaalselt koolis käiv paarike. Loomulikult on kõrvalliiniks sõpruse-armastuselugu - vana sõber, kelle tšikk a la petab ja siis, kui peategelane on just õnnelikuks saanud temaga, avastab, et ta ootab last tüübilt; teine ja veel jaburam strippari narkarist elukaaslasega, kes õnnetult surma saab ja teose lõpus end ekirjaga hoopis tuhast tõstab, ahjaa, vahepeal tapab end veel üks peategelase (kah narkar) sõbranna. Peategelase enda kohta on otsad kavalalt lahti jäetud, kas ikka tappis end või sai enne teispoolsusest oma elu armastuse kirja kätte. No vot selle viimase kirjani (kirju on üldse liiga palju, tähendab kirjutatud on liiga palju, kui siiralt aus olla!) ma võtsin seda raamatut nii enam-vähem talutavana (ma tean, miks tegelane pealtkahekümnene oli! sest muidu lihtsalt oleks veel uskumatum, et tema õnnetusse elukesse kõik need asja ära mahuvad!) , aga selline puänt oli liig. Ehk siis autor ei teadnud, kuidas seda toredat lugu lõpetada - veel üks mõttetu/juhuslik/planeeritud surm oleks mage olnud, õnnelikuks ta ei saanud saada (no elu on ju pasameri!)... Nii et "kiired lõpud", kasutades kirjandusklassikat.

Kuradi paljusõnaliselt kirjutasin.
Hinnang 4,5


Sofi Oksanen "Puhastus"

Sofi kolmas ja ühtlasi kõige parem raamat (oh, millised paugud!). Loo jutustamise stiil on sarnane "Stalini lehmadele", mingil määral paralleele temaatikas, karakterites, õhustikus, aga samas siiski eelmainitust erinev.
Ühesõnaga. Ma lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi, nautisin maamaja detailitundlikku ja teadlikku kirjeldust (nagu oleks pildid kõrval!), vana perenaise asjalikkust, mille oli peale sundinud olud ja inimesed, kompromissitust, kui lõpuks oli vaja teha otsuseid. Ma ei anna hinnangut, kas inimlikult üks või teine teguviis oli õige või vale, vaid märgin, et seda oli kujutatud nauditavalt, samas ei olnud lugeja eest otsust ära tehtud, mitte kuskil ei ole autori hinnangut, et peategelane on tegelikult hea või halb. See, mida autor näitab, on inimeseks olemine; seda, et ka siin tuleb minna kompromissidele. Kohati kisub kaasa tundma ja kohati heliseb kuklas kelluke, mis sunnib iseendalt küsima, miks ma mõrtsuka(te)le kaasa tunnen. Nii Aliide kui ka Zara on vastuolulised tegelased, nende teguviisis ja motiivides võib kahtlema jäädagi, või siis arutlema, kas üks või teine otsus-tegu on inimlik või mitte, aga vastuolulisus panebki teost lugema. Isegi teose lõpplahendus oli ühel hetkel etteaimatav, aga samas uskumatu, sest vana naist oli kujutatud kalgi ja külmana, oleks võinud arvata, et eelnevalt juhtunu on tema närvilõpmed nüristanud nii, et ta ei tunne kaasa. Nojah. Võib ju olla, et nüristumine toimus hoopis vastupidisel moel: jälle tuleb endal otsustada, jälle tuleb endal tegutseda, vajadusel tuleb taas ohjad enda kätte võtta ning otsustada elu ja surma üle. Valikuid on ju kaks: ise või teine, siin ei ole kompromissi, keegi peab langema.

Raamatu juures on väga palju detaile, mis mind kummitama jäävad ja aeg-ajalt esile hakkavad kerkima, küllap ma neist siis hiljem pikemalt kirjutan. Praegu üks kummaline mõte: Sofi raamatus kardab Aliide 1990ndatel, et tulevad vargad, kõik on justkui peidetud, on hirm, et keegi tuleb, pettes palub abi ja tungib kallale. Mulle hakkas see teoses mingi mustrina tööle, "Stalini lehmades" oli sama detail, maal vanaema juures ei tohtinud teatud asjadega eputada jne. Mõtlen, et kas ma ei mäleta seda aega enam nii täpselt või meil maal vanaema juures sellist hirmu ei olnud? Ma tean, et maal kadus paljudel teatud ajaks töö, et noorem ja kandilisem, sageli venekeelne seltskond hakkas kummi vilistama ka kohtades, kus neid varem näha ei olnud. Ma ei tea. Võib-olla olin 11-12aastaselt siiski vähem valmis jälgima seda, mis ja milleks toimus. Mälestused ju teadupoolest ka ajas muutuvad. Raamatust juba kaugel, aga lühidalt ja lahmivalt: kuradi hea.

Hinnang 9,5.

* Mul õnnestus vahepeal kustutada oma postituses äärmiselt olulised ääremärkused, mida ma enam ei mäleta ja lisaks kopeerida siia eksamiülesandeid.
** Ma olen ikka andekas.

Sildid:

17. mai 2009

Kohustuslik Euro-igin

Sõna võtab inimene, kes nimetet konkurssi ei vaadanud. Äkki mul polegi õigust rääkida? Nii hulluks ikka asi ei lähe, ma nimelt kuulasin Juure ja Kivirähki kommentaari lauluvõistlusest ja ma arvan, et olen asjaga suhteliselt hästi kursis. Lisaks kuulan ma hommikuti Vikerraadiot ja seal terve eelmise nädala vältel intervjueeriti kõikvõimalikke euro-djuude, sh Eesti lauljat. Taustaks lasti muide laule ka, ma kuulsin Eesti (haa!), Rootsi, Norra, Islandi ja Saksa (?) laulu - tegelikult oli neid rohkem, aga need jäid meelde.

Krt, ma alustasin valest otsast. Ühesõnaga, mida ma reedest saati mõtlesin, kui ma juhuslikult laulukest nimega "Fairytale" kuulsin... Ma siiralt arvasin, et see on Brainstormi (oli selline Läti bänd kunagi olemas, väidetavalt olid nad staarid mitte ainult Eurovisiooni Eestis ja Lätis, vaid ka mujal Euroopas). Noh. Ja siis ma eile kuulasin Juurt ja Kivirähki, kes tegid muidugi väga laheda versiooni loost "Rändajad" (kõlas see umbes "Meil on viina, me joome seda viina"), Norra Rybakil lasksid nad laulda ja siis mul lõpuks alles "ahaa! see ei olegi Läti bänd!" Enivei, ma kuulasin praegu youtube´is järjest Rybaki ja Brainstormi ja krdi sarnased on! Postsovjetlik hipikultuur?

Muidu läks Eurovisioon must suhteliselt suure ringiga mööda, isegi Eesti laulu valimine ei puudutanud, sest Heidi Purga tegi süsteemi ümber ja rikkus meie ma ei tea mitme aastast tava K. sünnipäeva ajal kambaga häälekalt ja südamest asjale kaasa elada.

Eurost veel. Raekoja platsile oli keegi hull mingi lava vedanud ja kui ma linnast tagasi koju tulin, andis mingi hull fanaatik sõna eurosaadik Siiri Oviirile, kes tema sõnul on europarlamendis tublisti ja hästi tööd teinud. Ja siis Siiri Oviiri alustas retoorikaga, mis suunatud sisepoliitika ja peaministri vastu. Tõstsin kiirust ja plagasin kuuldeulatusest... Ja ühtki hoiatussilti ei olnud, et valge inimene peaks koju jääma, Raekoja platsi vältima või vähemalt kõrvatropid muretsema.

Sildid: ,

16. mai 2009

Selle nädala jooksud

Et siis kolm jooksu, mis üksteisest erinesid selle poolest, kui tugev oli tuul, kui kõvasti lõhnas sibul, kui pehme oli jalg ja kui suured olid kohatud koerad.

Teisipäev 52/8250 - sibul oli tappev. Mõtlesin, et see tuleb kutseka sööklast, kuid mingil ajal sain aru, et ilmselt on hoopis Salvestis mingi sibulaaeg peale hakanud ja seal topitakse seda suures koguses purkidesse-kottidesse, aga hais lastakse Tartu peale lahti.

Neljapäev 52/7936 - sibul oli endisel tappev. Meeleolu oli suhteliselt madal, kuna jooksin pärast pikka ja äärmiselt kurnavat tööpäeva (prognoos oli aeglasem ja olin meeldivalt üllatunud, kui nii kiiresti koju tagasi jõudsin). Kutsa, keda kohtasin oli vasikasuurune, õnneks oli ta õpetatud ja reageeris käemärgile, omanik oli samuti hästi dresseeritud ning korjas koirakese jala juurde. Aga veel kord: väga hea jooks oli, õues oli külm (paks fliis ja kindad olid omal kohal). Tuul vastu mäest üles tulles...

Laupäev 52/8668 - sibul hakkab kaduma, kahjuks, sest nüüd ma saan aru, et see andis päris tubli energialaksu :D Tuul oli vali ja mulle tundus, et on külm, viie minutiga sain aru, et tegelikult ei ole... Seega oli palav ja aeg-ajalt silme ees mustad täpikesed. Tegin viimase kilomeetri tempot omast arust ehk siis tahtsin tekitada seda tunnet, et olen täiesti läbi, ainus, mis juhtus, oli see, et hakkasin lõõtsutama. Kuigi mulle tundus, et tempo oli kõrge, oli aeg kuradima täpselt sama, mis alati sellel lõigul! Jooksul tervikuna ka.

Ahjaa. Terve nädala jooksin kaks nn pikka ringi korraga, mis tähendab jooksu ajal kaks korda üle tee minekut ja külmalt lõõtsutamist. Mõtlemapanev: jooksmist alustades tegin ühe sellise ringi 29-32 minutiga.

Ja kui homme tuul nii kõvasti ei keeruta, lähen maanteele :)

Ühtlasi. Eelmisel nädalavahetusel liikusin läbi suitsu, tundmata mingitki kiusatust süüdata sigarett. Koju jõudes tundsin kõikjal suitsuhaisu. Aeg-ajalt esineb deja vu. Hommikuti tõuseb ikka ninna suitsukas, eile hommikul oli köögis tunne, nagu oleks keegi just hommikuse sigareti seal lõpetanud (mis on aga vist võimatu?). Loomulikult sellest kirjutamine toob taas selle päevakorrale ja ninna. Isu konitada, muide ei ole. Kummaline.

Sildid: ,

10. mai 2009

Idiootne otsus

Olles veendunud oma teatavas võimekuses, otsustasin täna minna maanteele jooksma. Tegin ka pisut eeltööd ehk siis märkisin kaardil ringi, mida enam-vähem tean ja mille pikkus oli samuti ette teada. Ühesõnaga planeerisin ühe tavalise tunnise, ainult et teises keskkonnas.

Iseenesest algas kõik kenasti, maanteel oli hea joosta, vaatamata sellele, et päike lagipähe paistis ja kärbsed silma ja suhu lendasid - leidsin pärast ripsmetesse pesa teinud loomakesi päris mitu :( Nii. Maantee oli kena, aga siis ma jõudsin popile kergliiklusteele, kust pidin tagasi linna jooksma. Ma olen küll oma tavalisel ringil alatasa rinda pistnud kilomeetrise lõiguga, kus tuul alati räigelt vastu on (läbin seda 2-3 korda jooksul), aga selleks, mis seal oli, ma küll valmis polnud. Tuul lihtsalt surus kopsud kinni ja pani jalad all tuterdama. Jah, tore, et päikesele pisut leevendust sai, aga füüsiliselt oli see suur pingutus. Vahepeal mõtlesin, et hakkan kõndima, õnneks terve mõistus võitis ja võtsin lihtsalt tempo nii maha, kui veel jooksmise jätkamiseks võimalik oli. Kergliiklusteel oli 3 kilomeetrit puhast piina, millest viimase ajaks olin õnneks juba nii harjunud, et ei pannud enam midagi tähele... Lõdvestuseks jooskin kilomeetri koduni ja siis otsustasin veel keskmise ringi ka otsa teha. Tulemus oli 69 minutit/11 618. Jei-esimest korda üle 10 tuhande!!! Igatahes... See maanteering tuleb kõne alla ainult teistpidi joostuna.

Loo moraal: ära hüppa vette tundmatus kohas ja kui ka kohta tunned, mine ikkagi ettevaatlikult, et veenduda, kas tegemist on ikka vee, mitte mingi muu tundmatu ollusega.

Sildid:

9. mai 2009

Liigutan

Eelmisel nädalal oli ainult kaks jooksu: teisipäevane tavaline (64/9866), millele lisandus pühapäeval läbi häda maanteel 26/4036. Lohutada võin end sellega, et igapäevane liikumine oli vähemalt 8 km, aga mõnel päeval ka sinna 13-14 kanti :D

Sel nädalal on jällegi häda olnud - ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob pidevalt - teisipäeval 57/9427 (sellega võin juba rahul olla, sest ring oli sama pikk kui eelmisel teisipäeval, aga aeg 7 minutit parem :D), eile 56/9699 (tegin kaks pikka ringi, sest tundsin juba esimese jooksmise ajal tüdimust, kartsin, et kui kodule liiga lähedale lähen, siis ei viitsi enam edasi lipata).

Ja nii ongi.

Sildid:

6. mai 2009

Ja päike tõuseb


Et ei läheks päris jooksukummardamisblogiks, panen natuke teatrijuttu kirja.

Hemingway, Juhanson, Lennuk "Ja päike tõuseb" 27.04. Rakvere teatri külalisetendus Vanemuise väikeses majas. "Hmm." Arvestades fakti, et tahtsin etendust väga näha ja ostsin piletid juba päris pikalt ette, on ju aimatav, et mu ootused olid-ma-ei-tea-kus-kuradi-pilvede-vahel-heljumas, kusjuures ega ma päriselt teagi, millele tuginedes need tekkisid. Igatahes. Sellesse konkreetsesse esmaspäeva ei sobinud lavastus minu jaoks üldse mitte, umbes selline olukord, et padi on paha, tekk torgib ja üldsegi võiksid kõik endale koti pähe tõmmata. Esimene vaatus tekitas piinlikkust, ebamugavust, tüdimust. Kõike oli nii kuradi palju ja samas ei olnud sellel minu jaoks mingeid põhjendusi ja põhjusi. Kasutasin sõna wannabe, isegi adumata, mille või kelle imiteerimisega on tegemist. Tulid teatavad allusioonid (eelkõige Unt, järgmisena Toompere jun), aga need ei vedanud endid lõpuni välja (ehk MIDAGI JÄI PUUDU). Paar momenti oli lavastatud korduvatena (re-momendid) ja need käisid eriti närvidele. Ma olin suhteliselt kindel, et rahvas jalutab pärast 1. vaatust minema, aga imestuseks sain 2. vaatuse alguses aru, et lahkunud oli umbes kümmekond inimest (mida oli vähe). Võib-olla nad teadsid ette, et 2. vaatus on parem?

Igatahes oli. Sellesse sisseelamisel ei tekkinud probleeme, näitlejad võtsid lõdvemalt ja tegevus kulges-voolas oma loomulikku ja üsna kena teed pidi. K. ütles pärast etendust, et ta on alati arvanud, et Hemingway pole midagi normaalset kirjutanud (viidates ilmselt marliini ja vanamehe loole). Mina olen olnud vastupidisel arvamusel (vist viimased 12 aastat on maakodus olnud minu magamistoas Hemingway pilt, mille avastasin kunagi oma isa asjade hulgas - H. oli ta lemmikkirjanik).

Kui ma praegu poolteist nädalat ajas tagasi lähen, on mul silme ees punased riided, hüsteerilised kordused, rahulikveenev Erni Kask, arenemisvõimeline Silja Miks, pikim näitleja Velvo Väli, närviline (aga huvitav) Margus Grosnõi, judinaid tekitav Helgi Annast, alati armas Marin Mägi, papist kelner, valged kardinad (kunagi ammu Vene Draamateater tegi "Idiooti" ja sealt peale tuules lehvivad valged kardinad toovad mulle venkud ja spliini meelde, mis oligi võtmeks, millega teist vaatust vaatama asusin ja milles leidsin enda jaoks lahenduse ja see laskis rahulikult süveneda), punast ja musta ja jälle punast oli välkumas, vihaseid silmi, lehvivaid seelikuid, passivaid ja prassivaid tüüpe...

Oli-kah-tüüpi lavastus oli :( Ja mul on nii kahju, et ma selle asemel midagi diipi ei saa öelda, sest mulle tundus, et lavastaja tahtis oma looga midagi sellist öelda, aga mulle ei jõudnud kohale. Kommunikatsiooniprobleemid, sest ma ei jaksa sadat asja korraga haarata.

Ja ma lugesin (lõpuks) Andrei Hvostovi "Võõrad lood" lõpuni (ma muide olin selle raamatukogu raamatu puhul esimene, kes nii kaugele jõudnud!). Esimene ("Kommunist") ja viimane ("Must jõgi") lugu mulle meeldisid (esimene oli üllatav ja kerge lugeda, viimane juba tuttavas Hvostovi stiilis lugu), kaks keskmist aga olid nihkes, eriti kolmas lugu ("Sinised mäed II"), mis mind vihastas ja nädal järjest haigutama ajas. Lõppkokkuvõttes mulle meeldis see kohakesksuse võte, millega lood omavahel seotud olid.

Hinne 6 (10st).

Ja uneeelne lastekas oli Roald Dahli "Tohlamid". Ma olen vaieldamatu Dahli ja tema illustraatori (Quentin Blake) fänn! Isegi see rõve fakt, et härra ja proua Tohlam olid karvased ja neil toit sõna otseses mõttes elas näo peal ja nad sõid pisikesi musträstaid, keda nad liimiga püüdsid, oli see tore raamat.

Hinne 7 (ma pean natuke tegelikult vägivaldsuse eest maha võtma :D).

Nüüd on uneeelseks lugemiseks Mehis Heinsaar (ja usku või ära usu, ma olen pooli lugusid lugenud, aga ma tean raudselt, et seda teost ma lugenud ei ole...)

Sildid: ,