Diskobiit, lõnks!

Meitel oli täna klassiõhtu. Ohoi! Eks ole. Esialgu keegi koolis ei joonud ja suitsetanud, aga eks homme ole näha, mida prouad ülemused asjast arvavad, äkki ikka keegi kuskil miskit tinutas või tossutas. Tore oli. Vat nii napisõnaline olengi. Introvertne koleerik nagu ma olen.

Uni taob jalaga selga ja pähe ja muudesse kõikvõimalikesse paikadesse, aga kahjuks on titadel homme kontrolltöö ja ma pole seda veel välja mõelnud. Silly me, eks. Seega unekese arvelt hakkan kohe vorpima. Niikui Vändrast saelaudu hakkab kohe kontrolltööd tekkima :P

Muide, ma muutsin template´i. Mitte, et vanal miskit viga oleks, aga tundus, et vajan vaheldust. Rahu ja vaikus on see, mida me otsime. Selle kas-i sealt eest vaikin maha, sest vastasin juba jaatavalt.

Unise peaga ma igatahes armastan maailma :P

I´m the Master of Everything

Ausalt, ma mõtlengi nii. Nädalavahetusel oli tupsu juures Tlnas ja oli hästi tore. Sõin meeletult head-paremat, nautisin pereidülli, tudisin kahe vatiteki all, viibisin terve päeva koosolekul ja parandasin seal üheksandike lugemiskontrolle, jõin klassikalist mochat kallite inimeste seltsis. Nii et võiks öelda, et vahva. Ja kui ma täna õhtul koju hakkasin sõitma, siis helistasin Käshile, et olukorda uurida. Tuli välja, et olukord on kontrolli alt väljunud. Ta nimelt emigreerus reedel koos loomakestega, nii et arvake ära, milline see meie mahajäetud majake oli. Täitsa õige! VÄGA-VÄGA KÜLM. Kraadiklaasid olid väga miinuses vesi, vaatamata sellele, et ta oli terve nädalavahetuse jooksnud, ära külmunud... Seega ma veendusin, et olen master of everything. Vedisin hunnikute viisi puid tuppa, kütsin kõiki ahjusid haisemiseni ning sukeldusin keldrisse ja osutusin ülimalt leidlikuks vee saamisel. Mõeldud tehtud, jääpurikad kõlbavad sulatamiseks küll! Seega on kell praegu umbes üks. Vesi olemas, toas juba pluss kuus kraadi ning köögis pluss 4 kraadi. Ma ei jõua ennast ära kiita. Ainuke paha asi on see, et olen magamata, haisen tossu järele ning tunnid on ette valmistamata. Ei suuda leida kuulamisülesannete plaate ja üleüldse on peas mingi segadus - lmselt külmast tingitud - mis ei lase neid ettevalmistama hakata. Oijah.

Ja ma pean ära mainima, lõpuks, et mul on vaieldamatu lemmikukene bloggijate seas ja see on Evelin. Nii tore on noorte ja edukate lugusid lugeda :P

Aga nüüd veel vbiis viimast sigaretti, tunnid ette valmistada, kinnud käest ja tuttu. Ehk siis kell kuus on äratus ja selleks ajaks pean olea uinunud :P

Aa. Päris hea dsõuk täna: üks tita helistas ja küsis, mis õppida on :P

Repliik

"Külm on," tsiteerin klassikuid täna umbes 115. korda. Ja on ka. Hommikul tööle minnes pakkisin ennast väga-väga sisse, aga ikkagi ei osanud aimata, et peaks rohkem selga panema. Ei, tööl oli soe. Koju jõudes oli kole külm ja on siiani. Suure kütmise peale on toas temperatuur 4 kraadi pealt tõusnud umbes 9 peale! Ahjud on tulikuumad ja kinnigi pandud. Köögis on miinuskraadis juba plussi tõusnud - tervelt +2 juba!!! Oi seda prallet, mis seal maha saaks pidada!

Veel üks põhjus, miks õpsina elada: külmapühad. Klassis on kolm nummikut, kes püüdlikult sinuga Aliast mängivad ning sööklas antakse vahetunnil teed ja saiakesi :) Ja koosolekuid peakski pidama just siis, kui on need nn külmapühad. Kõik on platsis ja võtavad sõna, kuigi on näha, et kibeletakse koju. Mõned aga võtsid asja väga tõsiselt, mis seal´s ikka. Juhtub.

See nädal on muidu suht põrgulik olnud. Ma tundsingi, et olen väga-väga väsinud. Ei, oleks kenasti lõpuni vastu pidanud, aga jah. Selles mõttes, et rikkusin teist korda ainsat endale antud lubadust, nuuks. Jah, ulusin mis kole ja kohe pool tundi järjest. Kole paha oli olla teisipäeval, palaviku-värk ja uimasus ja titad sigatsesid (tell me something new!) ja siis jobutas ikka täiega ära, kui uksest ja aknast hakkas veel saasta tulema. Väga mõttetult tundsin end ja ei suutnudki vait jääda ehk hambaid kokku suruda ja edasi teenida. Seega üks kena löristamine ühe vaese kolleegi rinna najal, sorry. Ühesõnaga, kui muidu nutan ALATI üksinda, siis nüüd on reegliks muutunud juba publiku korjamine. Järgmine etapp on muidugi titade ees vesistamine. Kuigi alati jäävad veel alles ülemused. Närvid täitsa läbi võiks teha lühikokkuvõtte. See selleks, ise olen süüdi, et ei suhtle lõputult ja kõigest juba enne kavatsust teada ei saa. Ei pilli, krt.

Aga ma kleepisin täna aknaid. St kleepisin mingit teipi sinna, kust teoreetiliselt soe välja läheb ja külm sisse tuleb. Ma pole küll veel märganud, et märkimisväärset tulu oleks asjast tõusnud. Jube jahe on endiselt ja vasaku jala kolm varvast hakkavad vaikselt jala küljest irduma. Loodetavasti saab siis pensi peale. Hommikul Käshiga kuulsime raadiost (või luges ta seda Delfist?), et mingi alkass külmetas varbad ära, need võeti otsast maha ja see oli kokkuvõttes üks kena juhtum tema jaoks, sest ta hakkas invaliidsuspensjoni saama ehk omandas kindla sissetuleku! Vat sellised naljakad lood maailmas :P

A tegelikult tahtsin enda jaoks märkuse teha lemmikukeste kohta. On üks seltskond, kust hakkavad esile kerkima isiksused - enne olid lihtsalt tüübid, kes tõmbasid oma wannabe imagoga. Nüüd on terve plejaad inimesi! Ja see on ju ainult tore!

Nii, ma lähen nüüd ja vaatan oma jäälillekesi edasi ja loen lugupeetavate koolilõpetajate mõlgutusi Toomase - va hulkuri - rännakutest. Mmm... Kevad, varasuvi, südasuvi...

Btw... jäälilled aknal ei sula hetkega :P

Natuke minu tupsu

Selline ta siis talvel 2005/2006 on.
Kolmene, ei ole tupsu, vaid natuke minu tupsu.

Sakib sajaga

Vaatan just kossu telksust. Vaheaeg ja treener annab intervjuud: "Noh, mis see 14 silma ikka vahet ära ei ole..." Ma ei saa aru, millal enesekriitika kadus? Siis kui eestlasena maailma sünniti või siis, kui sinimustvalge lips ette ja Kaubamaja reklaam-K-ga triiksärk selga suruti??? Ebanormaalne. "Nohjah..." Nõme on vaadata, kuidas kossuvõistlusel publiku hulgas pudelist õlut kaanitakse. Kultuuritus, kuigi sport meite riigis kultuuri loomulikuks osaks on... Ärmpalu rabeles palli kallal, aga noh, Marek-see-Doronin luges mängu justkui paremini. Eriti erapooletud kommentaatorid on siin!!! Ma ei saa aru, kui üks võistkond on teisest 14 pointsaga maas, siis kuidas saab see luuserite kamp mängu paremini lugeda? Nojah, neljas viga... Mõttetu. Ei viitsi vaadata enam, sest kommentaar sakib ikka sajaga.

Tallinnas olen. Nii hea!!! Eile õhtul tulin, heitsin tuttu ja tudusin seni kuni pisi tuli ja kalli tegi hommikul! Ja soe puder maasikamoosiga, mmm! Kohvi, röstsaiad, kook, Draakoni kommid... Soe tuba ja sülearvuti. Mida veel elult võiks tahta??? Ega muud vist ei tahagi! Isegi soov minna ja kammida Tlna kaubandusvõrku, et soetada endale ülivajalikke asju alates uuest seljakotist ja lõpetades topeltlaia vatitekiga, on kadunud. Lihtsalt olla ja vedeleda. Kõrvale lugeda mõnd naljakalt armsat blogi, sirvida paaripäevast Ekspressi (paberväljaanne!) ja oodata, millal natuke-minu-tupsu koju tagasi tuleb... Väikesed asjad teevad õnnelikuks.

Esimene nädal sellest veerandist on kiiresti läinud, ausalt. Esmaspäevast neljapäevani polnud isegi pinget. Neljapäeval aga jäin miss Englishiga liiga pikalt pläkutama ning kell kümme koju jõudes oli väsimus suht suur. Reedel seega suur piinlemine, aga õnneks lapsukesed suht mõistlikud olid. Nojah. Santa´s little Helperiga pidasime reedel nõu ja leppisime kokku, et teeme koosoleku järgmisel nädalal koos teiste aineõpetajatega, uh. Küllap mõni hakkab jälle nina kirtsutama, aga ma ei näe küll muud väljapääsu, tuleb ikkagi asjad läbi arutada, et need omavahel kooskõlastada. Igatahes käitus see pubede seltskond suht viisakalt ja mul neile erilisi etteheiteid ei ole. Tahaks hoopis nendega lobiseda ja igast asju teha, sest nad on ju vahvad. Kahjuks tuleb lobiseda nende vanematega ja selle ees on mul loomulikult ebainimlik hirm, sest nojah, mida ma ikka oskan rääkida laste kasvatamisest inimestega, kes on must rohkem kui poole vanemad ja kelle lapsed on minust vähem kui poole nooremad... Ma olen suht kindel, et mõni, kes mind esmakordselt näeb, lööb mõttes kaht kätt kokku ja raputab pead vasakult paremale mõeldes, miks küll tema lapsukesega on nii läinud...

Sellised kummalised mõtted. Ja täna nägi lapsukesi unes ka. Selline tunne on, et nad eile miskit orgunnisid ja neid tundes ei lõppenud see loomulikult neile kõigile positiivselt. Oijah.

Jälle ma jorisisesin siin titade teemadel :( Polnud üldse mõtteski! Aga mõned asjad teevad ikka pahaseks, kuigi ma ei tahaks seda pahameelt endasse lasta, päh. Üles lugema neid ei hakka, aga enda jaoks note kirja, et kodus peaks rohkem olema ja kodu peale mõtlema. Kui ainult teaks, kus kodu on... Seal, kuhu kõige rohkem minna tahaks ja ilmselt see koht, kus praegu olen, ongi kõige rohkem kodu. Kummaline...... Aga rahustav samas.

Let´s twist again, like we did last summer

Traditsioonide küüsis siis täna. Juba kolmandat päeva mul kavas pärast tööd koju tulla (ei käind täna kaupsis, muide!), teha väike söök ja tuli ja siis istutada ennast kenasti-mugavasti Eesti Päevalehe leheküljele. Ehk siis mina olen Eesti rubriigi uudistega ikka väga kursis. Ja ausalt on süda ka rahulikum. Nii et hakkab juba vaikne rutiin tekkima, selline positiivne. Töö peale olen kodus kulutanud umbes tunni või kaks ja see on ikka jube vahva. Hakkab tekkima tunne, et mul võiks elu olla! Võib-olla jõuab ühel heal päeval isegi MSNi sisse lülitada ning inimestega törts juttu ajada! Mine sa hullu tea.

Ma ei tea põhjust, aga täna on kuidagi rahulik päev olnud. Skandaale loomulikult, aga ikkagi kuidagi rahulik. Mitte tšill, aga siiski positiivne ja sellise tundega võiks iga päev töölt ära tulla! Võib-olla on see uue parfüümi mõju? Kui asjad nii lihtsad oleksid, siis jah. Ilmselt kodanikud koolilõpetajad olid täna liiga väsinud ning minu uinutav hääl ei tekitanud neis suuri stressiannuseid. Oma klass oli nagu ikka. Ehk siis võitle nendega, aga samas selliste väga väikeste osaülesannete kaupa, mis võtavad muidugi tundide kaupa tunniaega, saab nendega ehk ka tööd teha. Aga võib-olla mõjusid 9 õpilasele eile pandud ühed? Mine tea. Igatahes oli vihikuhunnik tänase tunni lõpus kohe palju suurem ning tuju kõigil vist pisut parem. Kui nüüd vana Ossi ka käpa alla saaks, oleks kõik okei.

Kollegiaalsetest suhetest ei räägi, need ikke jobutavad aeg-ajalt ära ning jah... Ei hakka analüüsima, mõttetu. Võtan parem nummide kaheksandike tööd ja hakkan neid parandama. Nii tore on teha kontrolltöö ja öelda neile, et kui maha teete, siis ühe saate. Autš. Sest tegelt ma olen nii pehme, et ei taha ühtki ühte panna... Ma ju tean, et alati, kui on võimalik, tuleb maha teha ning kui sa ei proovi, siis oled ikka täiega mömm. Seega, ärgem tekitagem võimalusi.

Homme tuleb pikk päev. Aga see ei tähenda, et see sitt peaks olema. Või tähendab?

Another day in Paradise

Tsiteerides ja siis jälle parafraseerides: "Veel üks päev põrgus". Tegelikult oleks võinud veel hullem olla. Igatahes käitusid tupsud täna esimese tunni ajal suht normaalselt, küllap igasugused "kommid" meelitasid neid natuke ja sellest on mul ainult hea meel. Oskavad ja saavad küll, kui ainult soovivad. Pärast seda muidugi mõista keeras neil ära ehk siis ärkasid vist lõpuks üles - igas tunnis mingi komejant käis, kolleegid suht närvis ja Santa`s little helper eraldas järjest tüüpe tundidest. Oijah. Loodan, et ta aruannet oma töö kohta ei esita prouale, sest nojah. Ega nad loomu poolest pahad pole, aint välja kukub naa kehvasti. Aa. Tervituseks, uue aasta ja uue veerandi ja kena esmaspäeva puhul saatis üks kena noormees mind kõikvõimalikesse kohtadesse, kus on väga pime. Jutt ei ole muide metsast. See selleks. Homme on jälle päev, eks näis, mis saab. Santa´ little helper on igatahes bronnitud.

Vat nii.Mu väljavalitud koomiksit blogger üles ei lõudi, nii et siis hakkan hoopis asjalikuks.

Some people get their kicks...

Just. Mõni saabki. Aga ma ei taha sellest praegu pikemalt rääkida/kirjutada. Sest töökavad tahavad tegemist. Eile kella neljaks oli kaks tükki tehtud. Kaks on veel. Olen kella poole kümnest alates üleval, ainus, mis ma ära olen teinud on kaheksanda klassi tabel ja nädalajaotus, kuupäevigi pole veel lsianud. Seega on natsa nagu kiire varsti. Või, noh, oli juba eile ja üleeile.

Üleeile pidasime Käshiga sünnipäeva. Minu oma. "Armastus kolme apelsini vastu" tuli ETVst, aga me avastasime kaks mintsa enne et. algust, et meil ETVd pole. Mõeldud, tehtud. Vaatasime DVDd. Tore oli. Ja õhtu lõpetas lõpulaul (8 korda järjest!!!). Mul jäi natsa veel nägemata ka, sest vajusin ära 15 mintsa enne lõppu, kuigi Käsh keelas ;) Eile käis Zara-tibu külas ja vihastasime ennast sigadeks, sest ta ei teadnudki kogu lugu peast. Põlvkonnad, kögens-mögens. Millest need tänapäeva noored küll oma energialaksu kätte saavad? Mina sain igatahes senjoore Corzist!

Kolleegidega pidasime ka sünnipäeva. Ühesõnaga on jah nii, et kui koolist ei räägi, siis on piinlik vaikus. Aga ikkagi oli tore, ma arvan. Mul väemalt küll. Polnudki sellist tavalist sünnipäevavältimise meeleolu. Vat nii. Sõnumeid tuli vahvaid.

Ahjaa. Üks veider lugu saab homme lahenduse. Sain uusaastaööl sõnumi ja arvasin, et see on Käshilt ja siis vastasin kohe väga otsekoheselt (loe: suitsetame uuel aastal surnuks end, lapsed paneme tossama jne.) Aga noh, see polndki Käshilt, oli hoopis ühelt mu klassi lapselt ja ma juba ootan, et ta homme hakkaks osatama. Juhtub :P

Okeish, tööle mõtlen nüüd, aga ainult neile asjadele, mida ma saan muuta.

Here I come, hoidke alt!!!

Lind on õhus, kala vees

Tsiteerides muidugi mõista klassikuid. Nojah. Aasta sai läbi. Raplas. Mis seal ikka, tavaline shampanjadushsh, kahjuks otse silma, aga ka selle elasin üle. Mõned juustulõigud tikukese otsas, mõned viinamarjakesed ja ohtralt häid mõtteid. Sel aastal kokkuvõtteid ei tee. Tundub liiga... Liiga. Ühsõnaga.

Uus aasta on alanud veeavarii ja pooliku pliidiga. Või õigupoolest - vett on piisavalt, ainult, et ta on vales kohas ning pliiti on õigupoolest kaks, ta nimelt on pooldunud. Nii et tõotab põnevat aastat.

Täna tööle ei läinud, sest likvideerija pidi tulema, aga hetkel teda veel pole. Seega töökavad ja töökavad...

Ootan, et lind õhust alla potsataks ja kala veest pannile kargaks.

Hääd uut aastat!

:P