Ma arvan, et mu pea varsti plahvatab. Liiga palju infot, mis tõukleb siia-sinna, tekitab mingeid tähendus- ja seosetompe.

Ja samal ajal on tühjus. Kõmisev ja kõrvus kumisev. Iga nagin, naksatus, kiiksatus kajab vastu, nohin võimendub kõrvades ning kõverpeeglis on näha tühja pilku.

Saa siis aru, mis toimub. Mina küll ei saa. Või tegelikult...

Nii saadakse targemaks?

Tahaks nimekirja teha, aga pole aega. Tõsiselt. Praegugi vaatan kella ja kaalutlen ratsionaalselt, mitu minutit saan end veel välja elada.

Ulme, aga ma pean endale tõestama, et ma tulen endale antud lubaduste täitmisega toime.

Päevad ja tegevused järjekorda ning tegema!

P.S. Mulle meeldib olla vastutustundlik täiskasvanu :D
P.P.S. Sügis, krt, lõi pähe.

Iu-iu-iu-iu

* murdsin hamba
* pesin olemasolevad puhtaks
* leidsin nohu, murdnud ega ületanud veel pole
* võitlus kurguvalu, köha ja nohuga kestab (esialgu edutu)
* tööl oli s...kanti külm
* külmas töötas mõte metsiku kiirusega (nagu ka suu, mis komme tervelt alla neelas)
* granaatõunad on nii head, nagu ma mäletasin
* batoonikesed on nii kehvad, nagu ma eeldasin
* Eesti telesarjadele sai ring peale (ehk tean nüüd vist kõigi kohta midagi, aga kuuldavasti alustab ETV kahe uue sarjaga...)
* kurk ikka valutab
* raamat sai läbi - miks Mihkel selle kirjutas?
* kodutöö on vaja teha (kaks tööd, aga ühest ma ei saa veel aru...)
* koer sai kammitud - talle üldse ei meeldinud, aga ta nägi räbal ja õnnetu välja, nüüd on lihtsalt õnnetu
* kass oksendas - eile vist, täna on okeiko
* õues sajab vihma - oktoober
* rampsis oli kõik teistmoodi, võõras oli, noh
* Maxiimas on uus küpsise- ja singipood
* padi on paha ja tekk torgib
* bääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääää

Ebaõnnestunud!

Chris Kala pani oma raamatule väga tabava pealkirja, rääkimata sellest, et ka kirjastus, mille ilmselt esimeseks ilukirjanduslikuks (?) väljaandeks on Kala kirjutis, kannab tabavat nime. Tahan öelda, et kui keegi nendest kirjastuse tüüpidest tõesti luges oopust enne trükki andmist, siis võib teda ilmselt märtriks pidada.

Ühesõnaga. Pärast kevadsuvist Karu raamatut tahtsin kohe Kala raamatut kätte võtta. Järg jõudis nüüd minuni. Püüdes jääda viisakaks, siis...
Pff...%&?!!!!.....?????...fck!

Konkreetselt tunnen, et jäin 352 lehekülje lugemisest lollimaks. Ausalt. Esimene vihasööst tabas leheküljel 13, kui sain aru, et loen raamatut, mille autor on kirjaoskamatu ning mille toimetaja on ka kirjaoskamatu. See ei ole stiil. Näkää, lollus pole stiil. Muide, seal 13. leheküljel oli muidugi klišeelik lugu vanainimestest, mis kohati vaimukaski võinuks olla, kuid külm higi kattis mu selga, kui härra Kala lugejate poole pöördus:

"Ma ei taha nüüd sellega Teile, lugejad, väita, et ma vihkaksin vanainimesi, ilmselt saab ka minust kunagi selline." (lk 13)

Tjah, kui reaalsus litib, siis tasub ikka sellest teistelegi teada anda. Olen 100% kindel, et Chrisi eesti keele õpetaja talle ühtteist koolis kirjandi kirjutamisest rääkis, noh, et ei pöörduta lugeja poole, ükskõik, kas sinatades või teietades. Seda esiteks.

Teiseks. Midaerikuradilausevärdjaid?

"Aknast välja vaadates, silmitsedes seda pimedat Lasnamäge, meenus mulle vaid üks inimene. Absurdselt võimatu on elada selle tundega, et sinu pead valdab vaid üks suur ja lõpmata tühjus, mida ümbritseb üks ja see ainus inimene." (lk 23)

Statsitilise analüüsi teel on lihtne kontrollida minu oletust, et teoses enim kasutatud sõna on asesõna "see". Mis mõttes? Igaserikuradilausesmitukorda.

Kolmandaks. Kriiskasin, lugedes

"Uskumatu, kuid ma olen saamatuna end leidnud saia leti tagant. Liigun järjekorra liini järgi kassale lähemale, lõpuks ongi minu kord tellida. Müüa vaatab mind pikemat aega juhmi näoga, kuid seda siiski sõnagi lausumata. Ma hingan ja ohkan ning tellin endale kohvi ja paar viineripirukat ka kõrvale. Võtan enda toidu ning ütlen Silvesterile, kes minu järel kohe tuli." (lk 169)

Mis mõttes? Lisan igaks juhuks selle, et mingil põhjusel kirjutatakse nädalapäevad järjekindlalt suure algustähega, sama teed on mindud Piljardiklubi Baribaliga, kooli Direktoriga jne. Ja järjekindlalt seatakse sammud bussi peatusesse, aeg-ajalt on inglisekeelsed väljendid kaldkirjas, siis jälle mitte, aeg-ajalt on suurtähelisi karjumisi.

Neljandaks.

"See Eesti ei mõju üldse hästi, siin on lihtsalt nii palju negatiivseid asju, et see ajab lausa oksele. See reis jääb mulle eluks ajaks meelde, samuti need inimesed, ma ei unusta teid kunagi kallid taanlased... jään igatsema neid aegu ja ootama uusi kogemusi ja ettevõtmisi nendega." (lk 300)

K%&s%%&%&&(k&)????!!!

Viiendaks. Tuntud tuttavad?! Mis mõttes? Kirjutada Lauri Pedajast, Tarmo Lausingust, Getter Jaanist, Genkast, Roone Roostist (ainuke, keda muide nimeliselt ei mainita, vaid kellele viidatakse anonüümselt)?

Mis asi see on? Raamat kindlasti mitte. Aus sissevaade? Ei tea. 13. leheküljest peale sain aru, et tegelikult häiris mind kirjutise juures tõik, et olin midagi sarnast juba varem lugenud. Kus? Üks mu õpilane pidas blogi, mille sissekannetest samasugune jabur lauseehitus, elementaarse õigekirjaoskuse puudumine ja autori arvamuse kohaselt väga diip mõte igale lugejale vastu vaatavad. Kui juba arvutiekraanile sõnad tekivad, siis küllap on need väärt jäädvustamist ja välja ütlemist.

Ma olen kuradi pettunud, sest ma pean hakkama õpilastele selgitama, et see ei ole kirjandus. Nagu pole iga "Vasja on loll" või "Yo, nigga" grafiti.

Miks ma üllitise lõpuni lugesin? Kurat seda teab. Ilmselt autoriga samasugune eneseimetlusega segatud enesepiitsutus: ma jaksan, ma jõuan, ma saan hakkama. Noh, tema kannatas sita muusika-suitsu-sita-okselebra-mõttetu kepi pärast reaalselt, ma kulutasin kirjelduse lugemisele kõige rohkem 10 tundi oma elust.

Võeh.

P.S. Arvamusavaldus on kirja pandud, et saaksin endale esmamuljet meelde tuletada ning argumenteeritult õpilastega kirjutisest rääkida. Mingit muud eesmärki sellel pole.
P.P.S. Kirjastus Märter võiks keeletoimetaja otsida. Selles mõttes, et oleks keegi, kes kogu teksti läbi vaataks ja õigekirja parandaks, isegi kui teksti ja mõtte tihendamisega ei tegeletaks. Tõsiselt. Siin oli näha, et mõnda osa oli keeletundlikum või -teadlikum inimene lugenud-korrigeerinud, mõnes teises kohas aga vaatas vastu toorelt läpakast välja pressitud tekst. Tõsiselt. Kui ise ei oska, tuleb abi küsida.

Feiliv mälu

Repliigi korras: mälu veab alt. Lugesin kuskilt, et Aare Pilv esitleb "Ramadaani" või räägib sellest. Tahtsin kontrollida, mis laadi märkmeid selle kohta tegin ja avastasin, et pole midagi üles kirjutanud. Teatav ja arvestatav pettumus, kuna see oli üks suvelugemistest keset ülimat teadustihedat teksti (Under ja toimetajatöö). Kuskile ja midagi ma kirjutasin... Ainsana tuli meelde see, et soovitasin raamatut K.-le: "Aare Pilv andis välja oma Itaalia-reisikirja ("Ramadaan"), kus ta kirjeldab paljusõnaliselt Roomat (talle ei meeldi), Firenzet (meeldib rohkem), Napolit jne. On selline päevikulaadne ja arutlev, vahel küll laused väga pikad ja pisut (liiga) kujundlikud, aga ma usun, et Sulle meeldiks."

Ja loomulikult on mu arvutis olemas "Ramadaanist" pärit playlist. Tegelt ka, ma guugeldasin laule, mida tekstis elamisel (nädsa, kirjandust saab elada, mis veidralt romantiline mõte) kasutati.

Et oli helgust ja oli selgust, natuke käis närvidele ja siis läks jälle ludinal ja lasi ennast nautida. Luges end ise vist. Distantsilt (lugesin keset juulikuist ropppalavat ja higist tilkuvat Tartut) on teatud detailid meeles, aknast avaneva vaate kirjeldus (kujutan suht reaalselt ette, milline see olla võis), hommikuse sigareti ja suitsu lõhn (jällegi, meeleliselt tajutav kogemus), kohtumised Eesti kunstnikuga (ei teagi, miks need meelde jäid), kummaline põhimõte pühakotta pääsemise eest mitte maksta (Itaalia ja pool muust Euroopast on täis kirikuid-kabeleid, millesse pääsemise eest tuleb maksta! Saan aru põhjusest, aga kultuurkihit hindama õppinuna tahaks ikkagi... Noh. Sixtuse kabelisse, noh. Ja mujale.)

Ma ei tea. Mul on ikkagi tunne, nagu oleksin kuskile veel kirjutanud. Kas või sellest, kuidas ma selle laenutasin (mingile tädikesele Lutsus raamatukoguhoidja soovitas, et uus raamat jne ning ma kasutasin kohe juhust ja laenasin teise uhiuue ja trükivärvilõhnalise eksemplari). Kummaline.

Ilmselgelt annab kogu kaheksakuine paaniline lugemine end tunda. Panite tähele - kaheksakuine - mitte üheksa- ega kümnekuine. Õige. Olen pisut küllastunud ehk pole 3 nädalat ühtki raamatut otsast lõpuni läbi lugenud. Öökapi raamat (öökappi mul muidugi ei ole, aga seda sorti raamatuid küll) on muidugi kogu aeg olemas olnud. Õigupoolest on neid mitu. Kui täna loetava raamatu läbi saan, siis elan oma raevu siin samas välja. Ausalt. Umbes 13. leheküljest saadik ohin, pillun raamatut käest ning tahan raamatukogu raamatut sodima hakata. Fakk, ma ei saa aru, kas on raske kirjaoskajast sõber hankida? Toimetajad tänapäeval võivad olla kahjuks kirjaoskamatud (ja mitte vähe nagu selgus).

Niisiis. Annan endale ikkagi lubaduse järgmisest aastast oma lugemispäevikut siin edasi pidada. Et saaks friigilt selgust luua. Ja teatriasjad üritan ka joonele ajada. Mingi 10 lavastust on üles kirjutamata :D

Pfff. Saaks ainult milleski korda luua. Nimekirju teha. Nummerdada. Skeemi joonistada. See aeg on käes.

Hooli, hooli...

Nädalavahetusel käisin koolis. Või noh, mis nädalavahetus see neljapäev-reede-laupäev-pühapäev ikka nii väga on. Nii et siis eelmisest nädalast pool veetsin koolis, aga mitte õpetades, vaid hoopis õppides. Ma ei hakka midagi ausalt ära rääkima, nendin vaid fakti, et kevadel kuklasse siginenud mõte, mille kord ka, köh-köh... purjuspäi välja ütlesin, tuli teoks teha ning mõeldud-mõeldud-üheksa-korda-mõõdetud-ja-lõpuks-lõigatud-otsus sai tehtud.

Seega antakse võimalusi. Teisi. Oma esimese armastuse ma siiski hülgasin. Teise ja kolmanda ka. Nii et uued tuuled, kuigi ilmselgelt vist äraarvatavad ning ilmselged (like daaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa).

Iseenesest oli huvitav. Mõtteid tekkis. Selliseid ajurakke liigutavaid, sabakonti kangestavaid, kurku nöörivaid, kõrvu lukustavaid, haigutama ajavaid, kihelust tekitavaid, nihelust tekitavaid, naeru ja mühatamist esile kutsuvaid.

Kui ma viilima hakkan, siis võib mind virtuaalsete kividega loopida.

Rutiinifriik raamatukogus

Argipäev on väsitav, rutiin tambib, aga samas on tervitatav. Kui sellest kõrvalekaldumine kas või kõne alla tuleb, tahab paanika maha murda.

Tõestan väidet. Lutsu raamatukogus oli 2. korrusel oli ukse lähedal riiul, millel oli viimasel ajal ilmunud eesti ilukirjandus. Paar viimast aastat olen sealt kummalisevõitu, ent põnevat ja intrigeerivat lugemist koju tarinud. Võiks öelda, et uuema eesti ilukirjandusega olengi seetõttu kursis, et selle riiuli ees tunde kükitanud olen. Kui ma viimati rampsi läksin, avastasin ma vanast tuttavast kohast ulmekirjanduse. Kohe terve riiuli. Kergelt kattusin külma higiga, kuid astusin paar sammu edasi siiski. Selgus, et sealgi oli kõik tavapärasest erinev. Ja siis läksin saali poole ning nägin, et kohustusliku kirjanduse riiuli asemel laiutab miski muu, mis pole kohusutusliku kirjanduse lõhnagagi. Kuulsin, kuidas üks proua küsis, kas ajaviiteromaane enam rampsis polegi, ta juhatati kuskile saali sügavustesse. Saanud innustust, küsisin, kus see riiul on, mis muidu ukse vastas oli. Vastuseks sain, et seda riiulit pole enam, kuna nad jagasid alfabeedi alusel raamatud laiali ning kõige uuemaid saab ju nendes püstriiulites eksponeerida. Ma ei taha nüüd midagi halvasti öelda, aga noh. Selles mõttes, et kaasaegsele kirjandusele tehti karuteene. Tõsiselt. Ma never ever ei lähe ise alfabeedi alusel otsima Afanasjevit, Juurt, Leeri ja sadat muud tegijat, kes mulle muidu näppu on sattunud. Või polegi need laenutamist väärt? Ühesõnaga. Ma sain tõelise paanikahoo, koos kurku tulvavate pisarate, peavalu ja muu sarnasega. Õnneks sain oma ühe pimesi rabatud raamatu kätte ning tormasin trepist alla, samal ajal pisaraid neelates ning kehale korraldusi jagades, et mitte keset rampsi pillima kukkuda.

Kas moraal on see, et vana kord peaks tagasi tulema või hoopis see, et ma ei ole paanikast üle saanud või hoopis, et kõik on m...d ja mina olen ainus tark, ma veel ei tea. Küllap ma ühel hetkel välja mõtlen. Või hoopis laagerdub see teema koos teiste samalaadsetega kuskile minevikku, kust seda millegagi hiljem kokku riisuda ei anna.

Muidu. Õpside päev. Kurb ja peavaluline. Mõtlesin oma kõige-kõigematele õpsidele, mõnega sai isegi päeva koos veeta, teistele saatsin telefonitsi ja mõttes häid soove. Loodan, et nad said need kätte :D